Mihkelson: NATO-Vene suhetes on väga palju soovmõtlemist
„Minu arvates on NATO-Vene suhetes väga palju soovmõtlemist ja seda mõlemalt poolelt. NATO-s arvatakse, et Vene-Gruusia sõda oli pigem Tbilisi probleem ning Bukaresti tippkohtumise ebaõnnestumine on ajalugu. Samas usutakse, et Venemaa pole üldse nii agressiivne kui seda tema sõjalised õppused või ametlikud doktriinid välja näitavad,“ kirjutab Mihkelson oma blogis.
„Venemaal aga arvatakse, et NATO on suuresti minevik ning euroatlandi ühtsusest on järel vaid mälestus. Mõlemas lähenemises on tubli annus ohtlikku eksirännakut, mis võib ühel hetkel muutuda väga tõsiseks konfliktialgeks,“ nendib riigikogulane.
Mihkelsoni arvates ei saa NATO-Vene strateegiliste suhete või partnerluse aluseks olla ühine koostöö Afganistanis, kuna see on nii või teisiti ajutise iseloomuga ja Venemaa on seal ainult kõrvaltvaataja. „Eelkõige on selleks ühiste väärtuste ning õigusriigi põhimõtete rõhutamine. NATO-l saab Venemaaga olla usaldusväärne suhe vaid siis, kui Venemaa asub tegelike demokraatlike reformide teele ning jätab oma naabrid lõpuks ometi rahule,“ märgib ta.
Praegu puudub Mihkelsoni sõnul nii Euroopal kui ka USA-l Venemaa-poliitika. „Täpsemini öeldes puudub järjekindel ning ka Moskvale arusaadav poliitika. Kord räägitakse, et suhted pole enam kui „business as usual“, siis räägitakse midagi Venemaa energiarelvast ometi kahepoolseid tehinguid edasi tehes ja äkki jõutakse ümberlülitusnupuni,“ selgitab Mihkelson.
„Venemaa välispoliitika alates Vladimir Putini kõnest Müncheni 2007. aasta veebruaris on seevastu olnud väga järjekindel: euroatlandi ühtsus tuleb lõhestada, Euroopa Liit ja NATO marginaliseerida ning selle pinnalt luua Moskvale domineerimisväli suhetes lääneriikidega,“ nendib Mihkelson.
Lääneriikide edukas poliitika Venemaa suunal saab olla Mihkelsoni hinnangul võimalik vaid ühise, solidaarse ning järjekindla käitumise kaudu. „Lahendada tuleb probleeme seal, kus need on võimalikud ja kus pooled on selleks valmis. Kaasa arvatud Eesti ja Vene suhetes. Samas aga tuleb mõista, et Venemaa klassikaline zero-sum diplomaatiale ei saa vastet pakkuda vaid pehme ja pideva järeleandmistaktikaga. See ei anna loodetud tulemusi.“
