Mihkel Mutt: Eestis on hirm elada

Mihkel Mutt tunnistab, et tal on hirm elada riigis, kus 90 protsenti kodanikest ei tea, kummast otsast püss tulistab. Just nii juhtuks, kui valitsus otsustab kaotada üldise kaitseteenistuse.

Eesti suhtumine sõjalisse riigikaitsesse tundub ebalev, nendib kirjanik Mihkel Mutt Eesti Päevalehe arvamusküljel. “Kas me arvestame võimaliku ründega tõsiselt või mängime vaikival kokkuleppel sõjamänge,” küsib ta.

Mutt osutab, et ehkki eestlastele peaks NATO-sse kuulumine sisendama turvatunnet, adume me kõik, et ühe väikese Eesti pärast ei läheks kogu allianss Venemaaga sõtta.

Võimaliku rünnaku korral võidakse ründaja, näiteks Venemaa, visata kära saatel välja mõnest vähetähtsast organisatsioonist. Tõsisemad piirangud aga jäävad kehtestamata, sest pool Euroopat keedab suppi Vene gaasiga, osutab Mutt.

Võimalik, et lääs pakuks meile staatust, mis oleks täielikust rippumatusest kraadi võrra madalam, oletab Mutt. “Garanteeritakse meie riiklik süsteem, jäetakse kroon, me säilitame materiaalse elujärje jne. Ainult et rahvusvahelistes küsimustes esindab meid Venemaaga moodustatud segakomisjon (!). Ja parlamendis on rahvuskvoodid. Ja kakskeelsus.”

Kui otsustada oma kuuetuhandelise profiarmeega vastu panna? “Kahtlen, kas see on tõhusam kehvemalt väljaõpetatud rahvaväest,” vastab Mutt iseendale. “Too profiarmee on orienteeritud NATO-le. Kas ta üldse ongi võimeline iseseisvalt võitlema või üksnes osana NATO masinavärgist? Kui marodööride bande kaela sajab, siis on isegi viglast, rääkimata automaadist, rohkem kasu kui superhävitaja katapuldist.”

Partisanisõda ei suuda keegi võita, nendib Mutt. Meil pole kaitset pakkuvat loodust ja ka tänapäeva mägedes ja džunglis — linnades, ei tuleks sissisõda hästi välja, sest me ei oska end kaitsta. “Ütlen ausalt, mul on hirm elada riigis, kus ohu puhkedes 90 protsenti kodanikest ei tea, kummast otsast püss tulistab. Kaitseteenistuse kaotamine seda tähendaks.”

Siiski pole tõenäosus tankikolonnide kulgemiseks Narva alt või Pihkva kaudu hetkel eriti suur, tunnistab Mutt. Sest kui keegi tahab Eestit tasku pista, siis on selleks palju ökonoomsemaid ja silmatorkamatumaid võimalusi.

“Puhtsõjalises mõttes võiks tulla jutuks mõnisada dessantnikut, needki jäägriteks maskeerituna,” loetleb Mutt. “Eestis on poliitilisi ringkondi, kes on tugevalt seotud äriga, sealhulgas Vene omaga. Ka Eestis on avatud ühiskonnale omaselt tekkinud seltskond, mis koosneb üleilmastumisvastastest, kristlusevihkajatest, tilliga feminististidest ja muidugi kapitalismikirujatest. See seltskond on oma Ameerika-vihas valmis langema kelle embusse tahes. Ja veel on suur mass, kelle põhihuvi on, et Viru ostukeskus edasi töötaks.”

Maailma üldine harmoonia on kaugel, nendib Mutt. “Maailmapoliitika tektoonilised plaadid nihkuvad. Mis geopoliitilise kaalu omandavad kaks miljardirahvast Aasias? Suur-Pärsia riigi velmamine šhiitlikel alustel Teherani poolt? Lõuna-Ameerika muutumine “proletariaadi vabariikide liiduks”? Tsivilisatsiooni väljasuremine Aafrikas, välja arvatud rannikualadel jne?”

Mille pärast puhkevad tulevikus konfliktid ja kuidas neid lahendatakse, see on Muti sõnul tundmatu maa. “Aga tundmatuteks väljakutseteks peab olema universaalne stardiasend ja meie kolmeastmeline kaitsestruktuur sobib selleks mõningase kohendusega.”