Mihhail Lotman: eesti keel ei ole kogu ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud kui praegu

 (149)
Mihhail Lotman
Mihhail LotmanFoto: Ilmar Saabas

Eesti keel ei ole semiootik Mihhail Lotmani sõnul kogu oma ajaloo jooksul kunagi nii hästi kaitstud olnud ja nii hoogsalt arenenud kui praegu, isegi kui seda võrrelda kahe maailmasõja vahelise perioodiga.

Lotman kirjutas seda oma blogis kommentaarina Yana Toomi sõnavõttude kohta eesti keele väljasuremisest.

"Viimast väidet on väga kerge kontrollida. Vaadake raamatupoodidesse, vaadake kirjastuste katalooge. Kui palju avaldatakse originaaltekste ja kui palju suurepärast kirjandust tõlgitakse. Ja mis on eriti oluline, on see, et ei piirduta vaid ilukirjandusega. Tõlgitakse ka küllaltki spetsiifilist erialakirjandust. Eesti keel elab täisväärtuslikku elu ning eesti keeles võib sõna võtta pea igas eluvaldkonnas," kirjutas Lotman.

Ta märkis ka ära, et sündide arv on Eestis peale vanemahüvitise sisseviimist kasvanud, samuti on pidevas langustrendis abortide arv.

Pahameele põhjustanud Russkij reporteri artikkel on Lotmani hinnangul küll osavalt kirjutatud, aga samas selgelt Eesti suhtes halvustav. Artikli jaoks küsitletud allikate seast torkab aga Yana Toom silma just oma tooni poolest.

Seotud lood:

"Mis aga eristab Yana Toomi artikli teistest personaažidest, on tema silmatorkav kibestumus, mis kohati mõjub isegi kurjusena," kirjutas Lotman.

Toomi väidete parastav toon on Lotmani sõnul karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mida Tartu Ülikoolis vene filoloogiat õppinud Toomile õppejõudude poolt edasi anda prooviti. Seda nii sisu kui ka parastavate intonatsioonide tõttu.

"Asi on selles, et Yana Toom on minu kolleeg: ta on aastaid õppinud Tartu Ülikoolis vene filoloogiat (mis siiski jäi tal vist lõpetamata). Artikli sõnum rahva ja keele väljasuremise kohta on karjuvas vastuolus selle humanistliku vaimuga, mis valitses vene kirjanduse kateedris ja mida tollased õppejõud (Valeri Bezzubov, Pavel Reifman, Sergei Issakov, minu vanemad ja teisedki) püüdsid oma tudengitesse süstida," kirjutas Lotman.

"Mu isa rõhutas pidevalt, et ei ole suuri või väikseid rahvaid, keeli ja kultuure. Igal kultuuril on öelda midagi unikaalset, mida keegi teine öelda ei saa, ja seda saab teha ennekõike sellele kultuurile omases keeles. Ning iga keele või kultuuri kadumine ei ole üksnes antud rahva tragöödia, vaid kordumatu kaotus kogu inimkonnale," lisas Lotman.