Michal: Korobeinikud, Randpered ja Kallased ei kasva puu otsas
Reformierakonna eelmine peasekretär Kristen Michal selgitas, et uute liikmete värbamist on erakonnale vaja oma jõu kasvatamiseks.
Millal ja mil moel hakkas Reformierakond tõsiselt uute liikmete värbamisega tegelema? Ehk millal asuti seda spetsiaalsete „laienemismeeskondadega“ maakondades erinevate kampaaniate korras tegema?
Täpset aega ei mäletagi. Üleskutseid selleks tehti, nagu ka seda tööd tunnustati (sooja käepigistuse või millegi muuga) juba enne, kui mina 2003. aastal erakonna peasekretäriks sain. Minu peasekretäriks oleku teisel poolel juhtis laienemiskampaaniat tänane peasekretär Martin Kukk.
Kas erinevatel perioodidel on kasutatud uute liikmete saamiseks erinevaid taktikaid? Millised need olnud on ja kui edukad on erinevad strateegiad uute liikmete jaoks olnud ?
Jah, taktikaid on olnud erinevaid. Oleme esikohale püüdnud seada alati oma liikmed, et liikmed tooks ise oma sõpru, tuttavaid ja töökaaslasi erakonda. Nii on kontakt parem ja inimene saab teda ka informeerida, rääkida meie väärtustest ja mida kuskil teeme.
Hilisematel aastatel oleme teinud ka seda, et noored abimehed on väljas koos piirkonna inimestega erinevatel üritustel. Sealhulgas suured festivalid, bussituurid üle Eesti jne. Sellistel üritustel suheldakse inimestega ja küsitakse, kas neil on huvi erakonna vastu. Kui on ja soovitakse liituda, siis seal täidetud avaldus läheb juba piirkonda, kus piirkonna juht näiteks tihti ise kas räägib telefonitsi pikemalt või kohtub oma üritusel uue liikmega ja võtab ta siis vastu. Ilmselt on praktikaid ka erinevaid.
Edukad on olnud kõik strateegiad - liikmete arv on kasvanud kenasti. Oleme ka alati arvestanud sellega, et kui inimene tuleb mõnelt suurelt ürituselt, siis 100% kõik alati erakonda ei jääda. Loetakse asjad veel läbi ja mõni protsent ikka lahkub, vahel ka töökoha muutuse tõttu. Enamik siiski tuleb erakonda ja kui leiab vaba aega või energiat, võtab tegemistest osa.
Kuidas on käinud värbajate motiveerimine? Ehk mind huvitab siinkohal, et mis võis olla erinevatel aegadel mõne värbaja motiiviks enda poolt ka selliste inimeste värbamisel, kes tegelikult täpselt aru ei saa, et mis nüüd toimub?
Me oleme oma liikmetele pakkunud liikmeprogrammi, näiteks liikmemaksuvabastusest erakonna suveüritustele osamaksuta saamiseni või tublima värbaja kuldoravani jne, kuid ei ole kuulnud, et keegi oleks toonud sõbra, kes ei taha olla erakonnas. Küll on olnud juhtumeid, kus noored või elukogenumad ütlevad, et jah, sellel üritusel tahtsin küll liikmeks, aga nüüd ei tahaks. Seda tahet tuleb austada, kõigil on õigus ümber mõelda.
Võib ju olla, et erakonnas on inimesi, kes tahavad saada mingeid soodustusi ja seetõttu värbavad rohkem inimesi, meie oleme ikka seda rohkem auasjaks pidanud. Ja tublimaid ka hinnanud - näiteks needsamad programmid.
Ja isegi kui on olnud keegi, kes on värvanud uusi liikmeid ja mingil põhjusel on inimesel vale mulje jäänud, siis alati vabandame erakonna poolt.
Miks see „suurima erakonna“ tiitel niivõrd oluline on? Kas see on turundusliku tähtsusega näitaja või on seal ka mingeid muid põhjusi?
Isiklikult ei ole seda kunagi turunduseks pidanud. See on hoopis sisuliselt oluline olnud mitmel põhjusel - avatus väljapoole ja pidev suhtlus inimestega. Kui tahame uusi liikmeid saada, peame suhtlema, ütlematagi selge. Ja teiseks - nagu igal ettevõttel on püsikliendid kõige olulisemad, nii on erakondadel liikmeskond see meeskond, kellele isegi halval päeval toetuda saab. See meeskond, keda nii riigis kui kohapeal kaasata, on palju suurem ja see on tegelik väärtus - laiapõhjalisus ja inimressurss. Erinevalt Savisaarest ei arva ma, et Korobeinikud või Randpered või Kallased kasvavad puud otsas ja neid saab partei remonditöökojas kokku panna kuue kuuga. Mida rohkem erinevaid inimesi, seda tugevam erakond on. Kui see on turundus, siis olgu. Minu jaoks on see tulevik.
