Mereturvafirma juht Rene Toomse: piraatlus Nigeerias on tõusuteel

Täna hommikul Kuku raadiole antud intervjuus ütles turvafirma Alphard Maritime tegevjuht, eruohvitser Rene Toomse, et Lääne-Aafrika, sh Guinea laht, kus eile rööviti seitse meremeest, sh üks eestlane, on muutumas uueks ohtlikuks kriisikoldeks. „Somaalia piirkonnas on viimase kolme kuu jooksul registreeritud ainult kaks intsidenti, kus on üritatud laevu üle võtta. Seevastu Guinea lahes, aga ka näiteks Indoneesias, on juhtumid sagenenud.“

Toomse sõnul on Guinea lahes ainuüksi eelmise aastaga võrreldes olnud üle 30% rohkem rünnakuid laevadele, kui eelmisel aastal. „Piraatluse vohamise juurpõhjused asuvad maismaal. Nigeeria on tänu oma naftavarudele üks Aafrika rikkamaid riike, kuid seda rikkust ei jagata õiglaselt. Tulemuseks on suur tööpuudus noorte seas, kes otsivad rakendust ebaseaduslikus tegevuses, sh piraatluses – sagedaseim modus operandion see, kus hõivatud laev pumbatakse naftast tühjaks, et see uuesti müüki paisata. Teine võimalus ongi kõige tavalisem inimeste pantvangi võtmine ja lunaraha nõudmine, nagu see näib ka praegusel juhul.“

Kui Somaalia piraadid on valmis pantvange kinni hoidma kuude kaupa, et lunaraha saada, siis Nigeeria piraadid tegutsevad kiiresti ja konkreetselt, hoiatab Toomse. „Surmajuhtumeid on selles piirkonnas kahetsusväärselt palju.“

Konkreetse inimröövi lahenemise osas on Toomse optimistlik. „Juhtumiga seotud Prantsuse laevafirma on suur ja tuntud, tal on palju võimalusi läbirääkimiste positiivseks lahendamiseks. Valitsustele pole siin väga suurt mõtet loota – kõik on laevafirma kätes.“

Toomse sõnul tuleb Lääne-Aafrikast rääkides silmas pidada, et Nigeeria ei luba oma vetesse välismaa turvafirmasid, vaid pakub ise teenust. „Laeval on võimalus palgata Nigeeria mereväe turvameeskond, kuid nad saavad laeva kaitsta vaid Nigeeria vetes. Sealt edasi on laev juba piraatide meelevallas. Siiski on sellise turvateenuse kvaliteet rohkem kui küsitav. Näiteks 3. augustil ründasid piraadid Bonny saarte lähedal naftatööliste majutuslaeva, tappes kaks ja haavates kahte sellist relvastatud turvameest. Seejärel varastasid piraadid laevast raha, isiklikke asju ja võtsid 4 inimest pantvangi.“

Toomse toob välja huvitava paradoksi: „Hinnatakse, et Guinea lahes toimuvatest rünnakutest antakse teada vaid heal juhul neljandikust. Teisisõnu, tegelik rünnakute number on kordades suurem, kui statistika näitab. Miks ei taheta tihti teatada? Sest paljud laevad ostavad nn „musta naftat“. Sellest suur osa tuleb piraatidelt, kelle põhitegevuseks ongi tankerite lasti varastamine ja edasimüük. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Selles mõttes on inimröövid pigem „peenraha,“ mida tehakse tõenäoliselt siis, kui röövitud nafta müük ei lähe hästi. Nii kurb kui see ka ei ole, on tegemist täiesti tavalise turumajandusega – on nõudlus ja pakkumine. Mäng on kõrge, summad on suured ja inimeste kannatused on paraku selle hind.“

"Nigeeria on oma olemuselt „nõrk riik.“," analüüsib Toomse. "Valitsus ei raatsi kulutada naftatulust saadud raha korrakaitseks, samuti on nõrk riigi sotsiaalne külg. Nii tekib suur hulk töötuid ja vaesuvaid noori mehi, kes soodsate võimaluste korral hakkavad kergelt piraadigruppide liikmeteks. Neil on vaja ellu jääda, mitte ei ole tegemist ahnusega. Vähemalt esialgu. Kuid süües kasvab isu. Analüütikud leiavad ka, et paljustki on tegu ka soovimatusega probleemiga tegeleda ja vohab korruptsioon. Ideaalne kasvulava nii piraatlusele kui ka muudele äärmusgruppidele. Samas tunnetab Nigeeria valitsus ohtu isegi riiklusele, kuid ei suuda sellele vaatamata vajalikke samme ette võtta. Probleem sealsetes vetes on tõsiselt süvenev, kuid lahendus ei ole vetel, vaid maal, riigi oma tahtes ja süsteemides.“