Meikar: Pevkur ähvardab ka Eesti meediat

 (170)
Silver Meikar-5
Silver Meikar on nii Remo Holsmeri, Arto Aasa kui Aivar Sõerdi asendusliigeFoto: Ilmar Saabas

Siseminister Hanno Pevkuri sõnad, et Pariisi tapatöö sündmused said ikkagi alguse meediaväljaande käitumisest annavad väga vale signaali, pannes süü ja vastutuse tapatöö ohvritele, kirjutas sotsiaaldemokraat Silver Meikar oma blogis. See kõlab ka hoiatusena Eesti ajakirjandusele: Mõelge ikka hoolikalt järgi, mida ja kuidas te kajastate!

Inimeste sõnu võib valesti mõista, kuid Pevkuri hilisemas selgituses on ju mustvalgelt kirjas, et “nende traagiliste sündmusteni võis viia Charlie Hebdo poolt avaldatud erinevate piltide koosmõju”. Kuidas saab siseminister ettekavatsetud kuritegu ohvri eelneva käitumise kaudu õigustada?

Polnud ju mingit kahtlust, et Charlie Hebdo ründamine oli ettekavatsetud ja –kavandatud. Pilapiltides põhjuste otsimine on seega ummiktee. Michigani Ülikooli professor Juan Cole, kes on avaldanud mitu raamatut lääne- ja moslemimaailma suhetest, väidab, et tapatöö on osa Al-Qaeda plaanist Prantsuse moslemid mentaalselt koloniseerida.

Teisipäevase rünnaku eesmärk polnud seega mitte võidelda islami puhtuse eest, vaid muuta selle usu järgijad viha ja sallimatuse objektideks. Radikalismi tõusust võidavad aga üksnes radikaalsed grupid. Ilma Al-Qaedata poleks Marine Le Pen edu võimalik ja vastupidi.

Cole`i hinnangul kasutasid sarnast taktikat bolševikud, kes provotseerisid verevalamisi, et tekitada vaenu “tööliste ja kapitalistide” vahel. Pole vaja ajaloos sajandi tagusesse aega minna, mõelge korraks eelmisele aastale Ukrainas.

Ka seal oli Venemaa eriteenistuste taktika ühiskonna lõhestamine, selle liikmete radikaliseerimine. Pärast seda, kui vägivallale oli antud õigustus, läksid kalašnikovi automaadid nagu soojad saiad ning varem rahumeelne kodanik oli valmis naabri pihta tuld avama vaid teistsuguste poliitiliste vaadete tõttu.

Nii sarnaneb Hanno Pevkuri püüe näha Pariisi veretöös kaassüüdlasena vaba meediat Vene propaganda püüdlustele ukrainlasi sõja puhkemises süüdi mõista. Kui Charlie Hebdo poleks pilapilte avaldanud või ukrainlased korruptiivse Janukovitši režiim vastu meelt avaldanud, poleks ju probleeme tulnud?

Probleemi tuum on aga just selles, et demokraatlikus ja inimõigusi austavas riigis peab meedia- ja koosolekuvabadus olema tagatud. Riigi ülesanne on neid väärtusi kaitsta, mitte otsida nendest tragöödiate põhjuseid.