“Me ju rääkisime, kuid meid ei kuulatud…”

 (82)
Andrus Ansip
Foto: Ilmar Saabas

Nende sõnadega võib kokku võtta tööandjate keskliidu, ametiühingute keskliidu ja kaubandus-tööstuskoja järjepidevad nii eelmisel kui ka sellel aastal peaministrile, valitsuse eestseisusele ja riigikogule saadetud pöördumised, milles tunti muret ning juhiti tähelepanu, et liigne laiutamine ohustab majanduse käekäiku.

Paljukirutud ärimehed polnud sedapuhku mures pelgalt enda, vaid kogu riigi pärast. Kuid võimul olijad vastasid toona vaid enesega rahulolevalt majandusbuumi seljas ratsutades ja valimislubadusi laia kaarega eelarvesse surudes, kirjutab Eesti Päevaleht.

Praegu, mil poliitikud veedavad eelarvet raamidesse surudes juba nädalaid uneta öid, võib vaid imestada, kuidas end ettevõtlussõbralikuks tituleerinud erakonnad Andrus Ansipi juhitava Reformierakonna eestvedamisel majanduse põhitõdesid eirasid. Seda enam, et äriringkondade pöördumised ei seisnenud pelgalt liigse optimismi taltsutamiseks tähelepanu juhtimises, vaid valitsusele esitati ka konkreetseid ettepanekuid.

Juba 2007. aasta detsembris juhtisid nimetatud organisatsioonid valitsuse tähelepanu majanduskasvu aeglustumisele ja sellega kaasnevatele probleemidele, pakkudes omalt poolt välja tegevuskava negatiivse stsenaariumi rakendumise ärahoidmiseks. Näiteks soovitati tänavuseks aastaks puhvri loomiseks valitsussektori ülejääki, mis ulatuks vähemalt kolme protsendini SKT-st ehk umbes kaheksa miljardi kroonini. Seda ei tehtud.

Möödunud aasta 19. novembril esitasid tööandjate keskliit ja kaubandus-tööstuskoda oma eestkõnelejate Enn Veskimäe ja Toomas Lumani isikus valitsus-erakondade juhtidele palve vähendada 2008. aasta riigieelarves kavandatavat riigiametnike personalikulude kasvu.

Nimelt nägi 2008. aasta riigieelarve eelnõu personalikulude kasvuks ette 20%, mis suurendas tänavu eelarvekulusid umbes kahe miljardi krooni võrra ja seadis teisalt valitsused tulevasteks aastateks palgakulude osas sundseisu. Seevastu koalitsioonilepinguga võtsid valitsuserakonnad kohustuse tõsta avaliku sektori palku kooskõlas erasektori nominaalse tootlikkuse kasvuga, mis kujuneb tänavu ennustuste kohaselt 13–14-protsendiseks.

Luman ja Veskimägi ärgitasid samas kirjas valitsuserakondi tegema algust ka riigiasutuste haldussuutlikkuse analüüsi koostamisega, et sellega oleks tulevikus võimalik tagada riigiasutuste personalipoliitika läbipaistvus ning põhjendatus. Samale teemale juhtis suvel korduvalt riigivalitsejate tähelepanu ka Eesti Päevaleht, kirjutades muu hulgas avaliku sektori töötajate liiga suurest hulgast. Kuid sellele järgnes peaministri karm kriitika koos hooplevate väidetega, et mingeid probleeme pole.

Ometi on ka kunagine rahandusminister ja praegune riigikogu liige Taavi Veskimägi praeguseks tunnistanud, et senist ametnike hulka võiks vähendada ning perspektiivis saaks kahe ametniku tööga hakkama üksainus. Tõsi, IRL-i parlamendiliikmest Veskimäe märkused on loomulikult provotseerivad ja kindlasti ei saa personalinimekirjadest joonlauaga üle sõita, kriipsutades maha iga teise.

Kuid sellegipoolest on vaja ministrite reaalset tahet enda juhitavad ministeeriumid ja allasutused tõesti kriitilise pilguga üle vaadata, et teha valusaid, kuid vajalikke personalikärpeid. Selle asemel käituvad ministrid oma haldusala juhtides araabia šeikide kombel hõimupealikena, kes seisavad iga viimse kui klanniliikme eest ka olukorras, kus vaja on ennekõike tervet mõistust.

Nii jätavadki ministrid oma haldusalas töötajate hulga kokku tõmbamata ka praegu, mil on näha, et 2009. aasta tuleb väga kitsas. Selle asemel tuuakse esile hulk populistlikke põhjendusi või mängitakse avalikkuse hirmudega, ähvardades vangide tänavatele saatmise, konstaablipunktide sulgemise ning jumal teab millega.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines