Mati Väärtnõu: Rahaskandaal on ainult tagajärg

 (89)
Mati Väärtnõu
Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Eile saime me teada, et Eesti poliitikat püütakse rahastada Venemaalt. Aga kas meile on teada ka see, millised maad veel on osa võtnud Eesti poliitika rahastamisest?

Mitmed poliitikud on öelnud, et Euroopast ja muudest maadest rahasaamine ei ole taunitav, kuna nad on meie liitlased. Venemaa osas on vastupidine olukord.

Aga kas ikka on vahet, kas rahaandev riik on liitlane või mitte? Raha ei anta ilusate silmade eest, vaid sellega ostetakse mõjuvõimu. Seepärast pole tähtis, kust raha tuleb. Tulemus on Eesti riigile üheselt negatiivne: raha saanud pool on kohustatud osutama vastuteene või vähemalt võib eeldada, et seda oodatakse.

See aga on kõik tagajärg. Selle asemel, et otsida süüdlasi, tuleks täna küsida, mis põhjusel Savisaar seda teed läks. Ilmselge on see, et Keskerakonna rahakott on õhem kui tänastel valitsuserakondadel.

Nende jaoks, kes on natukenegi kursis erakondade rahastamisskeemidega, on avalik saladus, et suuremad summad erakondade kassadesse ei tule mitte tavalistest annetustest, vaid saabuvad sinna hämaraid teid pidi. Nii on pumba juures olijatel kerge lasta igasugustel hangetel osalejatel kirjutada pakkumistesse natuke õhku, mis hiljem annetusena leiab tee erakonna kassasse.

Tihti hakatakse võimu vahetuse järel teenuseid tellima nn oma meeste firmadelt, kusjuures toodete/teenuste hind tõuseb oluliselt. Ja ei saagi midagi ette heita, kuna JOKK-põhjendusi võib alati leida ning see, et hiljem mõni sarnase firma juhtfiguur võimul olevale erakonnale annetuse teeb, ei puutu asjasse.

Näiteks huvitav oleks teada, kui palju Vabadussamba ehitamisega sellisel kombel raha ümber kanditi?

Praktiliselt on võimu juures oleval erakonnal iga suurema projektiga võimalik endale raha teenida. Lõpuks loob see olukorra, kus ühel erakonnal on tohutu reklaamieelis teiste erakondade ees, rääkimata kahjust, mida selline tegutsemine riigi rahakotile teeb.

Lahendus oleks väga lihtne: kehtestame erakondadele reklaamilimiidi, näiteks kahe miljoni krooni ulatuses aastas. Määrame ära reklaamikanalid ja kooskõlastame avalikult hinnad ning paneme kehtima soolased trahvid neile, kes antud tingimustest kinni ei pea. Kõik.

Valijatel ei ole vaja hämara raha eest tehtavat ajupesu, vaid valijaid huvitab sisuline külg. Palun üllitage artikleid, vaielge, tõestage oma paremust läbi asjalike ideede ja kaitske neid meedias; tooge välja, millega olete hakkama saanud - kõik see ongi parim reklaam ühele erakonnale. Sellise reklaami puhul ei ole vaja paigaldada laimumaigulisi plakateid ega enda klantspilte. Ammugi ei maksa selline reklaam raha.

Elu Eestis ei muutu, kui me seda ise ei soovi. Siintoodud lihtsa lahendusega oleksid olemata tänased rahastamisskandaalid ja riigi rahakoti tühjendamised, kuna vajadus sellise suuremastaapse raha järele puuduks.