Martin Helme seletab EKRE haaret Eestis: kontrollime agendat provotseerides, eskaleerides, improviseerides

 (499)
Martin Helme
Martin HelmeFoto: Ilmar Saabas

Rahandusminister räägib, kuidas nautis üle ilma tekkinud pahameelt ekrelaste poolt näidatud laetud käemärgi järel. „Tõega, tõmmake uttu, tondid! Ma lihtsalt nautisin seda, kuidas nad lämbusid oma vihas.“

Sotsiaalmeediakeskkonda Youtube on riputatud rahandusminister Martin Helme kõne oktoobri keskel Londonis, kui ta võttis osa Suurbritannias tegutseva organisatsiooni Traditional Britain Group korraldatud üritusest.

Helme kasutas oma pooletunnist esinemist selgitamaks EKRE olemust ja tegevust Eestis ning kahtlemata annab see huvitava ülevaate valitsuse liikme ning võimukoalitsiooni kuuluva erakonna taotlustest.

Nii näiteks rääkis ta pikalt ja laialt, millise opereerimise viisi on EKRE Eestis teadlikult valinud. Tema sõnul on sellest hea näide kevadel valitus riigikogu liikmete ametisse vannutamise tseremoonia.

„Kontrollime [Eestis] agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides,“ seletas Helme Londonis ja lisas: „No ütlete midagi, kõik hakkavad ringi jooksma ja karjuma, me ei vabanda, skandaal kestab umbes nädala. Ja kui tolm maha vajub, siis oleme saavutanud, et poliitiline debatt on laienenud narratiivi mõttes.“

Seotud lood:

„Toon teile näite, mida näete, kui guugeldate mind. Näete, et ma näitan rassistlikke märke kogu aeg. Tegelikult on lugu selles, et üks meie noori näitas ametisse vannutamise tseremoonial OK märki. Aga seal otsustati kohe, et see on rassistlik ja valgete ülemvõimu märk,“ sõnas Helme kaasmõtlejatele esinedes.

„Kohe hakati nõudma vabandust ja parlamendist lahkumist, mille peale ütlesin, et tõmmake uttu, tondid. Kui keegi ütleb, et ma ei tohi OK märki, siis ainus mõistlik reaktsioon on sellele seda näidata iga päev, kahe käega. (aplaus - toim) Jah, tõega, tõmmake uttu, tondid!“ praalis rahandusminister Londonis.

„Seda ma ka tegin, partei esimees tegi. Ja meie jaoks oli äärmiselt mõnus vaadata vasakpoolsete spasme, mille nad said oma vihas ja vihkamises meie vastu. Ma lihtsalt nautisin seda, kuidas nad lämbusid oma vihas,“ kirjeldas Helme ennast tol ajal vallanud mõnutunnet.

Rahandusminister ja EKRE aseesimees kirjeldab väga täpselt samme, kuidas EKRE on inimesi enda taha koondanud. Kõigepealt peab Helme sõnul olema „suur idee“, aga see pole veel piisav. „See tuleb siduda igapäevaste poliitiliste küsimuste külge, mis tegelikkuses avalikkusele korda lähevad. See peab olema igapäevane lahing, kus saadakse teada, mis on päeva küsimus, mis inimestele korda läheb ja toob nad sinu poolele,“ seletas Helme.

Ta jätkab praktilise nõuannetega saalis olijatele. Näiteks tuleb püha idee elluviimise jaoks arvestada osade sõprade kaotamisega. Samuti tuleb parteile leida head eestkõnelejad. Kõige suuremad partei uskujad ei pruugi seejuures olla üldse head. „Lihtne on meelitada kokku suuri uskujaid su ideoloogiasse, kuid nad on vastu-produktiivsed, kui satuvad kaamera ette. Ma võibolla olen samasugune persoon. Aga peavad olema eestkõnelejad, kes seda ideed annavad ja võitlevad sõnades igapäevastes küsimustes moel, mis on kaasa haarav, arusaadav ja tõsiseltvõetav.“ Helme kurdab, et Eesti suguses väikeriigis on just selliste inimeste leidmine kõige raskem.

Parteil on muidugi vaja organisatsiooni, aga selle ehitamist peab EKRE poliitik „igavaks tööks“. Raha on ka vaja, aga raha on "ülehinnatud".

Eraldi mainib Helme, et väga vajalikud on parteile agendid kultuuriringkondades. „Võitlus popkultuuri eest on absoluutselt oluline. Seega peab omama agente kultuuriringkondades ja see on väga raske, sest seal ollakse tavaliselt vasakpoolsed.“

EKRE põhiline postulaat oma tegevuses on Helme sõnul valik, mitte kunagi vabandada ja kaotusi taluda. „Peab olema mentaalselt valmis kaotusteks. Kui pole selleks valmis, siis nad saavad su kätte. Oleme õppinud algusest peale, et me ei vabanda mitte kunagi, ealeski, mitte millegi eest,“ räägib rahandusminister.

Oma kõne lõpu poole liigub Helme mõttearendusega, et EKRE kui konservatiivse ja rahvusliku erakonna jaoks on kõige tähtsam võitlus vasakpoolsetega, kes tahavad tema sõnul mingit uut inimest luua.

„Nendega pole kompromisse, nad tahavad meid hävitada,“ teatab Helme. „See on uue inimese loomise projekt. Sel korral pole see homo sovetiucus, see loob homo extinct-i. See tähendab, et ei aktsepteerita jumala antud inimloomust. Selle projekti nimel võib ohverdada kõik – võtta ära vabaduse, võtta ära lapsed ja lihavõileiva ja lennureisid soojale maale. Kõik uue inimese loomise nimel, kes on keskkonnale parem.“

„Ma pole näinud, et aastatuhandete jooksul oleks uue inimese projekt hästi lõppenud, see on alati lõppenud pisarates ja veres. Ja see saab olema sama ka seekord. See, mida keskkonna-ogarad tahavad, on tegelikult inimkonna hävitamine.“

Helme võtab oma jutu kokku tõdemusega, et tema meelest viiakse Eestis ellu inimeste hävitamist immigratsiooniga ning Helme ennustab ka siia verist lahingut. „Nad kindlasti panevad selle mu hauakivile, et ütlesin, et kui on must, näita ust. Aga ma ju võitlen Eesti hõivamise vastu ka rootslaste poolt, nad pole ju eestlased, see on kogu asja point! Eesti peaks olema eestlastele. Muidugi pole suurimad arvud praegu Eestis islamimaailmast vaid slaavi riikidest, see on meil nõukogude okupatsiooni ajast. Ja see on hakanud viimastel aastatel kiiresti kasvama taas, kui EL avas piirid Ukrainaga 2014. See pole rassis, vaid rahvuslikus identiteedis ja territooriumi kontrollis. Selles võitluses on ka kaotusi ja kui me seda ei peata praegu, siis see võitlus saab olema verine paratamatult.“

Traditional Britain Group, kellele Helme Londonis esines, on loodud 2001. aastal. Organisatsioon on vastu mitte-valgete immigratsioonile Suurbritanniasse ja Ühendkuningriigi kuulumisele EL-i. Nõutakse traditsioonide juurde pöördumist, heaoluriigi kärpimist, ollakse vastu multikulturalismile, poliitilisele korrektsusele jne.

Loe allpool Helme kõnet Londonis täismahus:



"Oli see vast sissejuhatus. Näete, kuidas hoiame võimu perekonnas, vähemalt meie parteis.

Ma ei saa kuidagi end geeniuseks pidada, aga lisaks sellele on mul viis last.

Tavaliselt tahaksin rohkem küsimustele vastata, kui ise kõnet pidada. Aga teen paar tähelepanekut.

Meie partei nimi kõlab väga idaeuroopalikult. Ja me oleme tõesti konservatiivsed ja rahvuslikud. Rahvuslikkus on midagi, mida Ida-Euroopa puhul ei suuda me näha millegi häbiväärsena. See on vist seotud teispool raudset eesriiet olemisega, kus brutaalsete poliitiliste repressioonide taustal oli rahvuslikkus ainuke pääsetee, kui miskit muud ei lubatud.

Olen hämmastunud, kui sügavalt tunnevad Lääne-Euroopas inimesed oma pärandi üle häbi. Ja kui kergesti võib neid allumisele sundida laiskade hüüdlausetega rassismist, ksenofoobiast.

Meie parteil on kolm peateemat. Me seisame konservatiivsuse eest, seisame pereväärtuste, normaalse pere eest. Pean silmas, et me oleme vasturevolutsioon eelmisele vasturevolutsioonile ja usume, et perekond saab olla vaid liit mehe ja naise vahel. Ja kõik mu viis last on muide sama naisega, tänapäeval peab sellele tähelepanu juhtima!

Teiseks oleme ideoloogiliselt rahvuslikud ja rõhutame rahvuslikku identiteeti. On huvitav asja vaadata geenide pärinemise järgi. On tõsi, et eestlastel on väga eriline geneetiline päritolu. Eesti riigil on pikaaegne programm, et kaardistada Eesti rahva genoom. See paljastab palju huvitavaid aspekte. Aga mida see tegelikult ütleb on see, et kuigi Eesti on pea kõigi Euroopa riikide lahingutandriks – meist on üle käinud taanlased, rootslased, venelased, sakslased, poolakas – ja ikka eestlase kui inimesed on ikka genoomi mõttes sarnased.

Aga peamiselt on Eesti identiteet ikka kultuuriline identiteet. See tuleneb sellest, et meil pole pikaaegset riigi kogemust, meil pole oma kõrgklassi, oleme olnud talurahvas, nagu ka teised Ida-Euroopa rahvad.

Võibolla mõned teist teavad Eesti laulupidu, mis on parim viis meie kultuuriidentiteeti, traditsioone väljendada, on viis iseolemiseks ja selle üle uhkust tundmiseks. Ja muidugi on see pikaajalise ja agressiivse rünnaku all ka Eestis.

Muidugi kui ütled, et olete perekonna poolt, saate kohe vastu pead süüdistustega, et oled homofoob ja teiste foobiate eest. Ja muidugi, kui ütled, et oled rahvuslane, siis oled kohe rassist, seda saame kuulda iga päev.

Kolmas asi, mis on meile oluline, on vabaduse armastus. See on meie jaoks oluliseks aluseks nii partei ideoloogias kui igapäevastes poliitilistes kismades. Mind ärritab, kui me kaitseme sõnavabadust näiteks poliitilise korrektsuse eest, keele kaaperdamise eest... Meie seisame vabaduse eest, Eesti rahva vabaduse eest.

Ja kui panete selle kõik kokku, siis me oleme täiesti vastu immigratsioonile. Me ei taha, et riik muutuks meie all. Teame, et kõigis riikides, kus on olnud suur immigratsioon, liigutatakse sind kolmanda maailma riiki ilma korterit vahetamata. Selle vastu võitlen oma viimase hingetõmbeni ja mind ei huvita, kuidas mind selle eest nimetatakse.

Eestis üllatasime kõiki, valimistulemustega jne. Keegi ei uskunud poliitilises vaates, et suudame end võimule manööverdada. Liberaalide viha, kes usuvad, et võim kuulub jumala poolt neile.. nad ikka ei saa sellest üle. Eesti meedia tigedus meie vastu on võrreldamatu, see on hullem, kui nõukogude ajal. Inimeste ja ideede põlastamine Eesti massimeedia poolt, on hullem kui Nõukogude Liidu viimastel päevadel.

Muide, me suudame veel ikka mäletada Ida-Euroopas riigi propagandat, tunda ära, kui valetatakse terve päev. Vaatan peavoolumeediat või arutlusi Euroopa Liidus.. saabusin just täna hommikul Washingtonist IMF-i ja Maailmapanga kohtumistelt, sealsetel aruteludel pole miskit pistmist reaalsusega, mis tegelikult toimub. Kõik seal on seotud kliimamuutuste, soolise võrdõiguslikkusega ja transfoobia ja mille kõigega. Olen hämmastunud selle reaalusest irdumise tasemega.

Isegi kui progressiivid meid vihkavad Eestis. Aga ikkagi saime valitsusse. Me ei meeldi kellelegi, küsimus on see, kuidas me selle saavutasime.

Olles konservatiiv, see sõltub ajast ja ruumist ning on igas riigis erinev. Aga põhialused on muidugi samad.

Ütleksin, et kõige olulisem asi selles poliitilises operatsioonis, sellises võitluses, see on võitlus samasooliste abielude küsimuses, immigratsiooni küsimuses, oma rahva kestmise ja hinge küsimuses. Ja see on eksistentsiaalne võitlus. Nad viskavad meie poole kõike, mis neil on ja me peame olema samal tasemel. Pole olemas kompromisse, ei saa alla anda.

Seega peab olema suur idee, ideoloogia,. Mis tõmbab inimesi. See peab olema minust suurem. See peab inspireerima inimesi. Me kõik saame aru, et kui olete konservatiiv või rahvuslane ükskõik, kus Euroopas, teeb see sinust friigi peavoolu silmis.

Meil on noorteorganisatsioon, mu tütar kuulub sinna. Meie noorteorganisatsiooni halvustatakse koolis õpetajate poolt, et oleme natsid ja kliimamuutuste eitajad.

Tuleb teha teadlik valik, mis tähendab osa sõprade kaotamist, ahistamist Facebookis. Ja mis paneb inimesed seda ohvrit tooma? See on see, kui nad näevad ideed, mis on neist endist suurem, mis on ohvrit väärt.

Aga idee pole veel piisav. See tuleb siduda igapäevaste poliitiliste küsimuste külge, mis tegelikkuses avalikkusele korda lähevad. See peab olema igapäevane lahing, kus saadakse teada, mis on päeva küsimus, mis inimestele korda läheb ja toob nad sinu poolele.

Suurim võitlus on selle üle, kes raamistab diskussiooni ja kontrollib agendat. See on suurim võitlus poliitilises mõttes.

Peavad olema spetsiifilised, praktilised küsimused, mis töötavad sinu kasuks ja vastavad suurele ideele. Idee on abstraktne, inimesed vajavad selgemaid põhjusi, et näiteks valida sinu poolt.

Lisaks peab olema häid avalikke esinejaid. Lihtne on meelitada kokku suuri uskujaid su ideoloogiasse, kuid nad on vastu-produktiivsed, kui satuvad kaamera ette. Ma võibolla olen samasugune persoon. Aga peavad olema eestkõnelejad, kes seda ideed annavad ja võitlevad sõnades igapäevastes küsimustes moel, mis on kaasa haarav, arusaadav ja tõsiseltvõetav.

Väikeses riigis nagu Eesti, on selliste inimeste leidmine kõige raskem ülesanne.

Ideoloogiline võitlus käib tegelikult selleks, et hirmutada inimesi mitte ühinema poliitilise võitlusega. Nad püüavad meid maha suruda isegi veel enne seda, kui saame väravast välja.

Lisaks tuleb ehitada organisatsioon. Partei mõttes on tegemist partei organisatsiooniga. Kuid Eestis on ka teisi väga häid konservatiivseid organisatsioone, kes loovad nö kultuurilise tausta. Ütlen alati, et kultuur on poliitika eelvool. Kui kultuuri voog on mürgitatud, siis poliitika mürgitatakse ka varsti. Võitlus popkultuuri eest on absoluutselt oluline. Seega peab omama agente kultuuriringkondades ja see on väga raske, sest seal ollakse tavaliselt vasakpoolsed.

Vähemalt Eestis, nõukogude aja pärit, vanema põlvkonna kultuuritegelased on rahvuslased juba oma instinktide poolest. Nõukogude võimu vastast dissidentlust tehti just kultuuritegudega.

Organisatsiooni ehitamine on oluline ja tavaliselt väga igav töö. Tähendab ühelt kohtumiselt teisele käimist, inimestega kohtumist ja nende veenmist sinu organisatsioonidega liitumiseks. See on väga väsitav. Ja raha peab olema. Vähemalt natuke raha.

Raha on poliitikas ülehinnatud, aga natuke peab ikka raha olema. Näiteks ruumide rentimiseks, sõitmiseks ja lõunaks kuskil. Ja mul on hea meel öelda, et meie partei on praegu hästi rahastatud ja saame seda üles ehitada.

Lisaks peab olema mentaalselt valmis kaotusteks. Võib olla nii tugev kui tahad, kuid kui sul on väga madal lävend kaotusteks, siis .., pead olema võimeline taluma kaotusi, peab olema valmis kollateraalseteks kaotusteks. Kui pole selleks valmis, siis nad saavad su kätte.

Oleme õppinud algusest peale, et me ei vabanda mitte kunagi, ealeski, mitte millegi eest. (aplaus - toim)

Miks? Sest Nõukoguse repressioonide lemmiktööriistaks enne Gulagi või vangilaagrisse saatmist oli sundida inimesi kirjutama ennast inkrimineerivat ja lömitavat kirja. Kui akadeemik või teatud isik libastus avalikkuses ja ütles midagi, mis nõukogude võimule ei meeldinud, siis esimese asjana pandi kirjutama avalikku kirja, et mul polnud õigus ja kahetsen.

Sel on kaks mõju. Esiteks see murrab inimese. Teiseks teeb see inimesele võimatuks kunagi sama argumente enam uuesti kasutada. Seega ära kunagi vabanda selle eest, kes oled või kuidas käitud. Selle pärast on meie partei ikka siin.

Teine asi, mida Eesti tegime ja edukalt. Saime aru, et meedia on absoluutselt korrumpeerunud. (aplaus - toim)

Me ei nimeta neid meediaks vaid propagandateenistuseks ja ütleme neile seda näkku. Ja nad vihkavad meid selle eest ja me vihkame neid vastu. Aga sedasi me elame Eestis. Ja nad krigistavad oma hambaid iga kord, kui peavad mind intervjueerima. Vähemalt vahel.

Hakkasime kohe algusest peale ehitama oma meediat. Alguses oli see veebileht, siis tulu Facebook ja nüüd oleme omandanud raadiojaamade võrgu, kus meil on iganädalane jutusaade, mis on kõige kuulatum jutusaade Eestis. Mina ja ma mu isa oleme seal igal nädalal ja üritame anda vastumürki meediast voolavale mürgile.

Meil on ka parteileht, mis pole iganädalane, see on kahe kuu tagant ilmuv. Aga sellel on väga suur tiraaž.

Veebileht on tegelikult väga hea, seal me ei räägi pornost või tantsusaatest, vaid ainult poliitikast. Poliitikafriigid saavad oma uudised sealt. Ja ka meie konkurendid saavad oma uudised sealt. Ja see on see, kuidas me kontrollime agendat!

Lisaks kontrollime agendat klassikalisel viisil: provotseerides, eskaleerides, improviseerides.

No ütlete midagi, kõik hakkavad ringi jooksma ja karjuma, me ei vabanda, skandaal kestab umbes nädala. Ja kui tolm maha vajub, siis oleme saavutanud, et poliitiline debatt on laienenud narratiivi mõttes. Võitlus vasakpoolsetega on alati sama, nad tahavad sul suu kinni panna. Tahavad ära võtta sõnad, sümbolid, mida kasutada. Ära võtta teemad, mida tõstatad.

Toon teile näite, mida näete, kui guugeldate mind. Näete, et ma näitan rassistlikke märke kogu aeg. Tegelikult on lugu selles, et üks meie noori näitas ametisse vannutamise tseremoonial OK märki. Aga seal otsustati kohe, et see on rassistlik ja valgete ülemvõimu märk.
Kohe hakati nõudma vabandust ja parlamendist lahkumist, mille peale ütlesin, et tõmmake uttu, tondid. Kui keegi ütleb, et ma ei tohi OK märki, siis ainus mõistlik reaktsioon on sellele seda näidata iga päev, kahe käega. (aplaus - toim) Jah, tõega, tõmmake uttu, tondid!

Seda ma ka tegin, partei esimees tegi. Ja meie jaoks oli äärmiselt mõnus vaadata vasakpoolsete spasme, mille nad said oma vihas ja vihkamises meie vastu. Ma lihtsalt nautisin seda, kuidas nad lämbusid oma vihas.

Jah, kui see teeb mind rassistiks, et näitan OK märki, siis kõik on rassistid ja kogu aeg. Ja kui kõik on kogu aeg rassistid, siis lõpuks pole keegi rassist. Seega jätkame. Lõpuks lõppeb süüdistuste esitajatel laskemoon, nad on nii palju selle üle lärmi löönud, et keegi enam ei saa aru.

See on lihtsam Eestis, kus inimestel on mälu tsensuurist. Ma mäletan ikka Eesti lippu lehvitanud inimeste häbistamist. Mõnikord pandi nad ka vangi. Me teame, kuidas nad seda teevad – võtavad ära sümbolid ja sõnad.

Aga muidugi on tõsi, et kui sedasi tegutseda, siis on vaja selle eest maksta, on kaotusi. Pead teadlikult ohverdama osa oma tõsiseltvõetavusest peavoolu aruteludes.

Aga ütleksin, et me ei meeldi kellelegi ülejäänud poliitilises koorekihis niikuinii. Nad ei teeks koalitsioonivalitsust meiega, kui neil oleks teine tee. See on peamine sõnum. Võid olla väga kena mees, sulle patsutatakse õlale ja kiidetakse ülejäänud poliitikute seltskonna poolt, aga kui läheb valitsuse moodustamiseks oled viimaseks võimaluseks. Nad ei usalda sind, nad arvavad, et mõtled valesti.

Iga kord, kui lähen oma kabinetti ja arutame teemasid, siis ma ütlen, et me teeme seda seadsi, sest seda lubasime oma valijatele, inimestele. Mul on vaja see ellu viia, mind ei huvita, mida eksperdid või ametnikud ütlevad. No üldse ei huvita. Mina hoolin lubaduste elluviimisest ja see teeb minust kõige hullema populisti ja teame, et populist pole ju hea asi. (aplaus - toim)

Tahaksin lõpetada mõttega. Inimesed tavatsesid öelda, et parempoolsed peavad vasakpoolseid rumalates ka vasakpoolsed poeavad parempoolseid kurjadeks. Tegelikult on see täpselt teistpidi. Ma arvan, et parempoolsed on rumalad, kuna ei näe, et vasakpoolsed on kurjad. Nad on kurjad! (aplaus - toim)

Nendega pole kompromisse, nad tahavad meid hävitada. See on uue inimese loomise projekt. Sel korral pole see homo sovetiucus, see loob homo extinct-i. See tähendab, et ei aktsepteerita jumala antud inimloomust. Selle projekti nimel võib ohverdada kõik – võtta ära vabaduse, võtta ära lapsed ja lihavõileiva ja lennureisid soojale maale. Kõik uue inimese loomise nimel, kes on keskkonnale parem.

Ma pole näinud, et aastatuhandete jooksul oleks uue inimese projekt hästi lõppenud, see on alati lõppenud pisarates ja veres. Ja see saab olema sama ka seekord. See, mida keskkonna-ogarad tahavad, on tegelikult inimkonna hävitamine. Nad ütlevad, et planeedil on parem meieta. Ma ütlen, et inimkond on parim osa meie planeedist! (aplaus - toim)

Ja vasakpoolsed teevad seda nii. Radikaalsed ühiskonna muutjad ei hooli, et samasoolised saaksid abielluda. Nad soovivad lõhkuda abielu institutsiooni. Neid ei huvita keskkond, nende motiiviks on sinu eluviisi lõhkumine ja koos sellega ka sinu lõhkumine. Just seda ajavad nad taga.

Nende motivatsioon on viha meiesuguste inimeste, normaalsete vastu. Seega ei saa olla kompromissi seal. On kas nemad või meie.

Nad on igas ühiskonnas kogu aeg eksisteerinud, aga normaalsetel aegadel on nad olnud äärealadele surutud. Aga nüüd nad juhivad. Ma pole kindel, et oodata sada aastat, kuni nad ennast ise hävitavad, on hea strateegiga. See, mida praegu näeme on inimeste asendamine – eestlased lahkuvad Eestist, ukrainlased tulevad sisse. Britid lahkuvad Suurbritanniast ja moslemid tulevad sisise. Saja aasta pärast pole siin enam piisavalt põliselanikke, et seda territooriumit tagasi võtta, tagada normaalsus. Kõik on täielikult muutunud. Ülivajalik on hoida territoorium meile endile ja siis mõtleme välja, kuidas saada normaalsusesse tagasi. Kõige tähtsam on mitte lasta võõrastel meist üle sõita.

Asi pole rassismis. Nad kindlasti panevad selle mu hauakivile, et ütlesin, et kui on must, näita ust. Aga ma ju võitlen Eesti hõivamise vastu ka rootslaste poolt, nad pole ju eestlased, see on kogu asja point! Eesti peaks olema eestlastele. Muidugi pole suurimad arvud praegu Eestis islamimaailmast vaid slaavi riikidest, see on meil nõukogude okupatsiooni ajast. Ja see on hakanud viimastel aastatel kiiresti kavsama taas, kui EL avas piirid Ukrainaga 2014. See pole rassis, vaid rahvuslikus identiteedis ja territooriumi kontrollis. Selles võitluses on ka kaotusi ja kui me seda ei peata praegu, siis see võitlus saab olema verine paratamatult.

See on see, kus praegu oleme. Seega mind ei huvita, kuidas mu oponendis mind nimetavad."