Seda ma ka tegin, partei esimees tegi. Ja meie jaoks oli äärmiselt mõnus vaadata vasakpoolsete spasme, mille nad said oma vihas ja vihkamises meie vastu. Ma lihtsalt nautisin seda, kuidas nad lämbusid oma vihas.
Jah, kui see teeb mind rassistiks, et näitan OK märki, siis kõik on rassistid ja kogu aeg. Ja kui kõik on kogu aeg rassistid, siis lõpuks pole keegi rassist. Seega jätkame. Lõpuks lõppeb süüdistuste esitajatel laskemoon, nad on nii palju selle üle lärmi löönud, et keegi enam ei saa aru.
See on lihtsam Eestis, kus inimestel on mälu tsensuurist. Ma mäletan ikka Eesti lippu lehvitanud inimeste häbistamist. Mõnikord pandi nad ka vangi. Me teame, kuidas nad seda teevad – võtavad ära sümbolid ja sõnad.
Aga muidugi on tõsi, et kui sedasi tegutseda, siis on vaja selle eest maksta, on kaotusi. Pead teadlikult ohverdama osa oma tõsiseltvõetavusest peavoolu aruteludes.
Aga ütleksin, et me ei meeldi kellelegi ülejäänud poliitilises koorekihis niikuinii. Nad ei teeks koalitsioonivalitsust meiega, kui neil oleks teine tee. See on peamine sõnum. Võid olla väga kena mees, sulle patsutatakse õlale ja kiidetakse ülejäänud poliitikute seltskonna poolt, aga kui läheb valitsuse moodustamiseks oled viimaseks võimaluseks. Nad ei usalda sind, nad arvavad, et mõtled valesti.
Iga kord, kui lähen oma kabinetti ja arutame teemasid, siis ma ütlen, et me teeme seda seadsi, sest seda lubasime oma valijatele, inimestele. Mul on vaja see ellu viia, mind ei huvita, mida eksperdid või ametnikud ütlevad. No üldse ei huvita. Mina hoolin lubaduste elluviimisest ja see teeb minust kõige hullema populisti ja teame, et populist pole ju hea asi. (aplaus - toim)
Tahaksin lõpetada mõttega. Inimesed tavatsesid öelda, et parempoolsed peavad vasakpoolseid rumalates ka vasakpoolsed poeavad parempoolseid kurjadeks. Tegelikult on see täpselt teistpidi. Ma arvan, et parempoolsed on rumalad, kuna ei näe, et vasakpoolsed on kurjad. Nad on kurjad! (aplaus - toim)
Nendega pole kompromisse, nad tahavad meid hävitada. See on uue inimese loomise projekt. Sel korral pole see homo sovetiucus, see loob homo extinct-i. See tähendab, et ei aktsepteerita jumala antud inimloomust. Selle projekti nimel võib ohverdada kõik – võtta ära vabaduse, võtta ära lapsed ja lihavõileiva ja lennureisid soojale maale. Kõik uue inimese loomise nimel, kes on keskkonnale parem.
Ma pole näinud, et aastatuhandete jooksul oleks uue inimese projekt hästi lõppenud, see on alati lõppenud pisarates ja veres. Ja see saab olema sama ka seekord. See, mida keskkonna-ogarad tahavad, on tegelikult inimkonna hävitamine. Nad ütlevad, et planeedil on parem meieta. Ma ütlen, et inimkond on parim osa meie planeedist! (aplaus - toim)
Ja vasakpoolsed teevad seda nii. Radikaalsed ühiskonna muutjad ei hooli, et samasoolised saaksid abielluda. Nad soovivad lõhkuda abielu institutsiooni. Neid ei huvita keskkond, nende motiiviks on sinu eluviisi lõhkumine ja koos sellega ka sinu lõhkumine. Just seda ajavad nad taga.
Nende motivatsioon on viha meiesuguste inimeste, normaalsete vastu. Seega ei saa olla kompromissi seal. On kas nemad või meie.
Nad on igas ühiskonnas kogu aeg eksisteerinud, aga normaalsetel aegadel on nad olnud äärealadele surutud. Aga nüüd nad juhivad. Ma pole kindel, et oodata sada aastat, kuni nad ennast ise hävitavad, on hea strateegiga. See, mida praegu näeme on inimeste asendamine – eestlased lahkuvad Eestist, ukrainlased tulevad sisse. Britid lahkuvad Suurbritanniast ja moslemid tulevad sisise. Saja aasta pärast pole siin enam piisavalt põliselanikke, et seda territooriumit tagasi võtta, tagada normaalsus. Kõik on täielikult muutunud. Ülivajalik on hoida territoorium meile endile ja siis mõtleme välja, kuidas saada normaalsusesse tagasi. Kõige tähtsam on mitte lasta võõrastel meist üle sõita.
Asi pole rassismis. Nad kindlasti panevad selle mu hauakivile, et ütlesin, et kui on must, näita ust. Aga ma ju võitlen Eesti hõivamise vastu ka rootslaste poolt, nad pole ju eestlased, see on kogu asja point! Eesti peaks olema eestlastele. Muidugi pole suurimad arvud praegu Eestis islamimaailmast vaid slaavi riikidest, see on meil nõukogude okupatsiooni ajast. Ja see on hakanud viimastel aastatel kiiresti kavsama taas, kui EL avas piirid Ukrainaga 2014. See pole rassis, vaid rahvuslikus identiteedis ja territooriumi kontrollis. Selles võitluses on ka kaotusi ja kui me seda ei peata praegu, siis see võitlus saab olema verine paratamatult.
See on see, kus praegu oleme. Seega mind ei huvita, kuidas mu oponendis mind nimetavad."