Kui veel hommikul andis Keskerakond meile selget signaali, et nad tahavad meiega koos edasi minna, siis poole päeva pealt öeldi üsna otse: meil teiega koos edasi minekuks isu pole. Niisiis, tänane koalitsioon lakkas.

Selles kõiges on kuhjaga irooniat.
Kaks aastat peksti koalitsiooni ja eriti Konservatiivset Rahvaerakonda, küll pilluti pikali selle üle, kas homod jooksevad Rootsis või Rootsi, kas NATO vajab plaan B-d ja kas ülikoolid on immigratsioonipumbad või mitte. Lõpuks lükkas valitsuse ikka aga pikali kõige labasem Keskerakonna rahastamisskandaal.

EKRE on ainus parlamendierakond, kes ei ole küsinud ega saanud raha neilt tuntud suurärimeestelt, kes kõiki teisi on aastaid priskelt rahastanud. Ometi ütleb Keskerakond, et nad tahaks jätkata koalitsioonis olemist ükskõik kellega peale meie. Kas see, et Isamaad tahetakse ka kaasa võtta koalitsiooni Reformierakonnaga on soov Isamaa kahe liberaali embuses hävitada või näitab meile hoopis, et oldi rahastamisskeemis koos, on mulle veel ebaselge.

Kuhjaga irooniat on ka selles, et Reformierakond laimas meid lakkamatult Venemaa-ihaluse ja NATO-vastasuse eest, ujutas siis aga riigikogu üle ettepanekutega liituda Venemaaga, võtta kasutusele rubla ja lõpetada eesti keelne haridus. Ning Keskerakond, kes tõepoolest on ajalooliselt suhtunud Vene-teemasse teistmoodi, läheb nüüd nendega valitsust tegema. Aga võite kindlad olla, et need va Putinoidid ja kapisrülased oleme nende arvates ikka meie ja euroopalikke väärtusi kannavad nüüdsest edasi just need kaks!
Irooniline on ka see, et Keskerakond, kelle tõttu tänane valitsus lagunes on see, kes otsustab järgmise valitsuse koosseisu. Miks siis Ratas tagasi astuma pidi, kui ta isiklikult süüdi pole? Miks siis tänane valitsus laiali läheb, kui Keskerakond on igati valitsuskõlblik?

Küllap teame me kõik vastust niigi. Ma olen alati arvanud, et keskerakondlastel pole mingit erilist maailmavaadet ega poliitilisi veendumusi. Maailmvaateks on raha ja võim ja see tähendab, et kõigega ollakse nõus. Siiski-siiski, traditsioonilise abieluga mitte. Liberaalne instinkt oli tugevam, kui võimuiha. Ollakse valmis loobuma peaministri kohast, ollakse valmis olema väiksem vend koalitsioonis, ollakse valmis kaotama arvestatav hulk oma maa- ja vene valijaid, aga ei olda nõus toetama referendumit traditsioonilise abilelu kaitseks. Kuigi 90 protsenti nende valijaist kinnitab, et nad tahaks seda toetada. Milline pühendumine!

Meile on nüüdseks kaks aastat järjest kaela veeretatud pseudoskandaale lootuses, et me murduks ja meie murdumise tõttu valitsus laguneks. Ei lagunenud. Lagunes hoopis pärast seda, kui uurimisorganid tegid täiusliku ajastusega suure šõu, andes Ratasele ettekäände lahkuda. Selle lahkumisega kõrvaldati peamine takistus Reformierakonna ja Keskerakonna liberaalse liidu loomiseks. Ühtlasi anti Keskerakonnale kindlus, et peale kohalikke valimisi ei pea nad kartma võimult kukkumist Tallinnas. Isegi, kui tsentristid ei saa enam absoluutset enamust, saavad nad kergesti kokkuleppele Tallinnas tõenäoliselt hea tulemuse tegeva Reformiga, kellega koos riiki valitsetakse. Võimuvertikaal missugune. Taas: pigem ollakse valmis jagama pealinna lihapotte, kui toetama abielureferendumit. Võimas tõmme, see liberaalne veendumus!

Ma ei ole pettunud. Ma ei ole ka üllatunud. Valitsused Eestis peavadki vastu umbes kaks aastat. Oleme oma kahte aastat hästi kasutanud. See hulk asju, mis me suutsime ära teha on tegelikult väga suur. See hulk asju, mida suutsime ära hoida on ehk isegi veel suurem. Ja agenda kontrollimine opositsioonist on sama kerge, kui valitsusest. Kergemgi veel, ei ole vaja kogu aeg arvestada, et iga sinu sõna peale kõrval toolil kohe valulikult võpatab keegi.
Aga ma olen hirmul. Just nende asjade pärast, mida me siiani oleme kinni hoidnud. Vihakõneseadus, homonduse muutmine kohustuslikuks riiklikuks poliitikaks, üleeuroopaline asüüli- ja immigratsioonipoliitika koos sundkvootidega, uued maksud, mis majandust tapavad ja inimesi vaesemaks teevad, kodakondsus- ja keelepoliitika lõdvendamine, slaavi odavtööjõule uste avamine ja veel tuhat asja.

Meil seisab ees väga suur ja vastutusrikas roll seda kõike takistada. Eesti rahvas vajab meie erakonda rohkem, kui kunagi varem, et säiliks meie rahvus ja vabadus.

Liitu