Kui veel hommikul andis Keskerakond meile selget signaali, et nad tahavad meiega koos edasi minna, siis poole päeva pealt öeldi üsna otse: meil teiega koos edasi minekuks isu pole. Niisiis, tänane koalitsioon lakkas.
Selles kõiges on kuhjaga irooniat.
Kaks aastat peksti koalitsiooni ja eriti Konservatiivset Rahvaerakonda, küll pilluti pikali selle üle, kas homod jooksevad Rootsis või Rootsi, kas NATO vajab plaan B-d ja kas ülikoolid on immigratsioonipumbad või mitte. Lõpuks lükkas valitsuse ikka aga pikali kõige labasem Keskerakonna rahastamisskandaal.
EKRE on ainus parlamendierakond, kes ei ole küsinud ega saanud raha neilt tuntud suurärimeestelt, kes kõiki teisi on aastaid priskelt rahastanud. Ometi ütleb Keskerakond, et nad tahaks jätkata koalitsioonis olemist ükskõik kellega peale meie. Kas see, et Isamaad tahetakse ka kaasa võtta koalitsiooni Reformierakonnaga on soov Isamaa kahe liberaali embuses hävitada või näitab meile hoopis, et oldi rahastamisskeemis koos, on mulle veel ebaselge.
Kuhjaga irooniat on ka selles, et Reformierakond laimas meid lakkamatult Venemaa-ihaluse ja NATO-vastasuse eest, ujutas siis aga riigikogu üle ettepanekutega liituda Venemaaga, võtta kasutusele rubla ja lõpetada eesti keelne haridus. Ning Keskerakond, kes tõepoolest on ajalooliselt suhtunud Vene-teemasse teistmoodi, läheb nüüd nendega valitsust tegema. Aga võite kindlad olla, et need va Putinoidid ja kapisrülased oleme nende arvates ikka meie ja euroopalikke väärtusi kannavad nüüdsest edasi just need kaks!
Irooniline on ka see, et Keskerakond, kelle tõttu tänane valitsus lagunes on see, kes otsustab järgmise valitsuse koosseisu. Miks siis Ratas tagasi astuma pidi, kui ta isiklikult süüdi pole? Miks siis tänane valitsus laiali läheb, kui Keskerakond on igati valitsuskõlblik?
Küllap teame me kõik vastust niigi. Ma olen alati arvanud, et keskerakondlastel pole mingit erilist maailmavaadet ega poliitilisi veendumusi. Maailmvaateks on raha ja võim ja see tähendab, et kõigega ollakse nõus. Siiski-siiski, traditsioonilise abieluga mitte. Liberaalne instinkt oli tugevam, kui võimuiha. Ollakse valmis loobuma peaministri kohast, ollakse valmis olema väiksem vend koalitsioonis, ollakse valmis kaotama arvestatav hulk oma maa- ja vene valijaid, aga ei olda nõus toetama referendumit traditsioonilise abilelu kaitseks. Kuigi 90 protsenti nende valijaist kinnitab, et nad tahaks seda toetada. Milline pühendumine!