Ühinenud üksikkandidaadid lubavad oma programmis luua järk-järgult seesuguse sotsiaalsete tagatiste võrgustiku, mis soosib sündimuse kasvu, tagab kodanikele hea ja kättesaadava arstiabi ning koolihariduse ja katkestab inimeste üha massilisemaks muutuva lahkumistrendi meie ajalooliselt kodumaalt.

Üksikkandidaat Helme kommentaarid:

Pevkur räägib pensionite kasvust, aga see number vajab konteksti. Sama aja jooksul on raha ostujõud oluliselt vähenenud. Reaalpalgad ja -pensionid on viimastel aastatel statistikaameti hinnagul paraku vähenenud ehk siis see rahanumber, mis makstakse, ei osta sama palju, kui paari aasta eest olnud väiksem number.

Sotside plaan õigupoolest ilus - kõige olulisem pika perspektiivi küsimus Eestis on tagada iibe kasv, ilma selleta on kõik muu mõttetu. Samas on sotside puhul ideoloogiline probleem alati selles, et nad üritavad ka endaga toimetulevaid inimesi mingite toetustega ära osta - nende endi rahaga muide.

Treiali jutt keskendub praegu kõige suuremale probleemile pensionites - et tööaastaid ei mõõdeta kõigile ühte moodi, vaid mõne inimese puhul on tööstaaž see, mis tal on, teistel kolm korda vähem.

Roheliste idee kodanikupalga osas on täiesti ebaadekvaatne. See kasvab välja samast juurest, mis sotsidel, nimelt muuta kõik ka endaga toime tulevad inimesed valitsuse poolt maksudest ringi jaotatava rahakesega almuste saajaks ja sõltlaseks. See on kõige kindlam viis hävitada endaga toime tulev kodanikkond ehk sisuliselt on kodanikupalga idee näol tegemist kodanikuühiskonna õõnestamisega.

Nestor tuletagu meelde, kes koostas 2009. aasta riigieelarve - tema enda parteikaaslane. Kes pidi ette valmistama töötukassa? Padar sellega hakkama ei saanud. Ja kui inimesed ei põgene paadiga Euroopast Aafrikasse, siis lahkutakse siit sellegipoolest Austraaliasse ja Ameerikasse.

Meie maksulaekumistest on puudu need umbes 150 000 või enam inimest, kes praegu on lahkunud välismaale. Need ei ole mitte pensionärid, vaid noored inimesed, kes käiks tööl ja maksaks makse Eestile, kui nad lahkunud poleks. See on suur auk.

Pevkur kiitleb iibe kasvuga, aga praegune tõus on pisut petlik. Praegu on jõudnud sünnitusikka see suur põlvkond, kes sündis laulva revolutsiooni ajal. Viie aasta pärast on sünnituseas see põlvkond, kes sündis 90-ndatel. Kui 80-ndate lõpus sündis aastas üle 20 000 eestlase, siis 90-ndate keskel napilt 7000.

Talviku väljaütlemine, et hurraa-optimismist tuleb üle saada ja asjadest realistlikult rääkida, on nagu sõõm värsket õhku. Tegelikult saavad kõik aru, et praeguste demograafiliste trendide juures ei ole praegune süsteem ikkagi jätkusuutlik.

Kristlased on mulle alati muljet avaldanud oma meelekindlusega. Ometi tuleb mulle siinkohal meelde Oliver Cromwelli ütlus, et looda Jumala peale, aga hoia püssirohi kuiv.

Kas kõigil neil on meelest läinud, et mõne aastakümne pärast oleme me vähemalt teoorias täielikult üle läinud pensionisammaste süsteemi peale ja lugema hakkab eelkõige inimeste enda sissemakse suurus, mitte riiklik indekseerimine? Või on kõik võimelised mõtlema ainult mõne aasta pikkuse aja peale?

Praegused pensionärid on vist küll viimane põlvkond, kelledel abielu kui elukestev tõotus suures osas toimib. See, et mehed muidugi nooremana surevad, on selge, aga tegelikult on kõige raskem hakkama saada väikelastega üksikemadel ja siin on probleemi raskus hoopis mujal - perekonna institutsiooni lagunemisel.

Nestori isalik toon Talviku suunas oli täiesti kohatu.

Praegune ravikindlustussüsteem on sisuliselt põlvkondade vahelise rikkuse liigutamise süsteem - nooremad põlvkonnad maksavad väga suuri summasid sotsiaalmaksu, kasutades pea olematu summa haigekassa eelarvest. Põhikulud teevad inimesed haigekassale oma elu viimastel aastatel.

Kogu praegune ravikindlustussüsteem on lootusetult vildakas. Riik on praegu täiesti konfliktses seisus - ühest küljest on ta huvitatud pikkadest järjekordadest, et hoida kokku raha, teisest küljest on tal kohustus tagada võimalikult hea ligipääs ravile. Kõige õigem süsteem oleks likvideerida ära praegune haigekassa ja muuta tervisekindlustus kohustuslikuks erakindlustuseks, mille iga inimene teeb vabalt valitud kindlustusseltsis ning riigi ülesandeks jääks tagada ravikindlustusfondi kaudu nö tarbijakaitse tagamine, et kindlustused täidaks klientide ees võetud kohustused ning ravi kättesaadavuse. Sellele süsteemile üleminekul oleks võimalik sotsiaalmaksu oluliselt vähendada, suureneks konkurents, mis surub hindu alla, paraneks ligipääs raviteenusele ja mis kõige olulisem, süsteem muutuks paindlikuks.

Ratas lähtub kõige kindlamast poliitiku käitumisnormist: küsige, mida tahate, ma räägin ikka oma juttu.

Reikop saatejuhina on väga sümpaatne.

Ma siiralt loodan, et Reformierakonna tervisespordi edendamise kampaania ei kujune lõpuks jälle selliseks, kus võetakse pangetäis maksumaksja raha, antakse see mõnele parteilase tehtud MTÜ-le ja need siis kleebivad linna täis jaburaid "sotsiaalse sõnumiga" reklaame.

Iseseisvuspartei mõte kodumaisest tööstusest on põhimõtteliselt õige mõtteviis. Me peaks teadlikult püüdma selle poole, et strateegilistes valdkondades on meil Eestis olemas võimekus ise teha ja ravimid seda kindlasti on.

Nestor jälle isatses. Tüütu. Nestor on jälle sotside mõttekrambis - kõiki probleeme lahendab raha juurde andmine. Ei mingit küsimust, kust raha tuleb, ammugi mitte võimet uidata mõtterajale, et on olemas ka sellised asjad nagu efektiivsuse kasv ja just seesama omavastutus.

Ratasega tõepoolest nõus, need on kaks peamist küsimust: kuidas tagada töökohad, kuidas tagada haridusvõrk.

Ääremaastumise teema all ei saa kuidagi mööda haldusreformist. See on ammu vajalik, keskmine vald peaks olema 5000-10 000 elanikuga.

Maapiirkondades töökohtade loojaks peab olema ikkagi erasektor, sellest ei ole kasu, kui suurendatakse aga vallamajade ja sotsiaalasutuste personali. Töökohad tulevad maal põllumajandusest ja turismist ning nende abitööstustest.

Nestor võiks vahel põhiseaduse läbi lugeda. Seal on ilusti kirjas, mida teeb valitsus, mida omavalitsus, mida president ja mida parlament. Märkus selle kohta, et Isamaa/IRL pole kunagi haldusreformi tõsiselt teha tahtnud, on muidugi õige.

Välismaalaste maamüügi piirangu kaotamine on tee meie muutumiseks jälle popsideks oma kodumaal.

Poe ees olevate joodikute normaalsesse ellu tagasitoomiseks ei piisa sellest, et on olemas töökohad. Need inimesed pole enam tööturukõlblikud. Selle probleemi lahendamiseks on vaja tegeleda juba hoopis alkoholipoliitikaga ja aeg oleks kaaluda, milliseid programme saaks riiklikult rakendada, et neid inimesi võõrutada alkoholismist ja muuta taas toimivateks ühiskonna liikmeteks.