Märten Ross: majanduskriis oli 2006. aastal

 (40)
Märten Ross
Päevaleht/Pressifoto

Eesti Panga asepresidendi sõnul pole kiirele kasvule järgnevas aeglustumises midagi ootamatut. Kriisis pole meie majandus tema sõnul mingil juhul.

Eesti Panga asepresident Märten Ross, sel aastal on tulnud üks negatiivne uudis teise järel: alates kõrgest inflatsioonist ja lõpetades riigieelarve probleemidega. Mõne aja eest üllatas peaminister Andrus Ansip koguni seisukohaga, et eelarve tasakaal ei ole peamine.

Selles, et kiirele kasvule järgneb aeglustumine, pole midagi ootamatut. Riigieelarve tasakaalustamiseks on tehtud kõvasti tööd. Kuid defitsiidis eelarve oleks igal juhul halb. Riigieelarve tasakaalu puhul tuleb vaadata sedagi, kas tulude prognoos on mõistlik. Võib öelda, et järgmise aasta riigieelarve senise arutelu tulu-prognoosi aluseks ei ole kriisi-stsenaarium. Vastupidi, selle aluseks on hea aasta prognoos.

Kas võib öelda, et Eesti majanduses on kriis?

Mina nii ei arva. Meditsiinis on üheks kriisi definitsiooniks ka see, kui ei teata, millises suunas haigus areneb. Kui on palavik, siis see iseenesest ei ole kriis. Kriis on see, kui sa ei tea, kas olukord on stabiilne. Majanduses defineeritakse kriise aga tavaliselt kasvu ja languse kaudu. Pigem on tegu pärast kiiret kasvu toimuva kohanemisega. Ebaselgust selles osas, kuidas asjad kulgema hakkavad, on praegu võib-olla vähemgi kui aasta eest.

Väidate, et kriis on meil juba seljataga?

Võib-olla oli see 2006. aastal, mil oli ebaselge, kui kaua senine majanduskasv kestab… Kui aga defineerida kriisi tulude kasvu või aeglase majanduskasvu kaudu, siis ses mõttes on käesolev aasta keeruline. Tööpuuduse kasv alles ootab meid. Vale oleks arvata, et tsükli põhi on praegu juba kindlasti käes. Ta võib seda olla, aga seda on veel liiga vara hinnata.

Teisalt tähendab sisenõudluse ja palgakasvu aeglustumine seda, et Eesti eksport võidab sellest. Eesti 2005. ja 2006. aasta liiga kiire kasvu põhiline karuteene oli, et see tekitas liigset optimismi. Ja see omakorda tingib kergekäelisi otsuseid näiteks laenuvõtmisel. Võimalik, et oleme enda tublidust üle hinnanud.

Miks Eesti Pank laenubuumi ohjeldamiseks midagi rohkemat ette ei võtnud?

Kapitaliturud võimaldavad inimestel nihutada tuleviku tarbimist tänasesse. Kui inimene ootab, et ta võib lähema 20 aasta jooksul arvestada suuremate tuludega, siis on tõenäoline, et ta toob osa tulevasest tarbimisest laenude abil tänasesse päeva. Ilmselge oli Euroopa Liiduga liitumise mõju tööturule: kui inimene ei saa teenida Eestis 1000 või 1500 eurot kuus, siis teeb ta seda kuskil mujal.

Tahate öelda, et kui Eestisse poleks voolanud nii palju laenuraha, mis omakorda kergitas palku, siis oleks rohkem inimesi siit lahkunud?

Võimalik.

Ja nüüd on inimestel kaelas suured laenud ja kinnisvara, mille väärtus langeb…

Ma ei ütleks nii. Valdav enamik kinnisvaraomanikke on siiski kolme-nelja aasta perspektiivis võitjad. Võib öelda, et meil oli valik: kas inimesed lähevad Eestist ära või võtavad tuleviku tulude arvelt laenu.

Raamatu “Raske maandumine” autorid Claudio Zucchelli ja Dag Kirsebom soovitavad Eestil reguleerida karmimalt kiirlaenude andmist, kehtestades näiteks laenudele maksimumintressi.

Kui inimesed ei mõista, kui kallis on kiirlaen, on see pigem tarbijakaitse teema. Ent laenudele maksimumintressi seadmine teeks ju laenamise odavamaks ja suurendaks laenuvõtmist!

Millal saab Eesti euro?

Inflatsioonikriteeriumi täitmine ei sõltu üksnes poliitikast, vaid ka majanduslikest protsessidest. Öelda, et peame eurole üle minema, nui neljaks, näiteks aastal 2011, oleks vale, sest me ei kontrolli kõiki neid protsesse.

Kas Eestis on liiga palju ametnikke?

Mulle tundub, et ühiskonnas puudub ühene arusaam, mida me avalikult sektorilt ootame. Ühest küljest on sügavalt juurdunud arvamus, et eraisikutel võiks olla palju vastutust ja seega võiks riik olla väike — see kajastub ka valimistulemustes. Teisalt on meis ka teine tung — soov saada võimalikult palju avalikke teenuseid. Need kaks asja ei käi kokku.

Kiire kasvu perioodi teine karuteene oli, et see jättis mulje, justkui need kaks asja oleksid üheskoos võimalikud. Ühest küljest toitis see instinkti, et eraisikutel võiks olla suur vastutus. Teisest küljest aga sai avalik eelarve kasvada. Arutleda ametnike arvu üle on teisejärguline teema. Olulisem on jõuda selgusele küsimuses, millist avalikku sektorit me tahame.