Mart Raudsaar: pole kahtlust, et Postimehe ajakirjanike suhtes tehtud otsus on kahjulik ajakirjandusvabadusele

 (104)
Karmen Turk: otsus viib parema ajakirjanduseni
Postimees
PostimeesFoto: Tiit Blaat

Esmaspäeval jõustunud kohtuotsus Postimehe ajakirjanike suunas on tekitanud vastakaid arvamusi - kas ajakirjanikku peaks ikkagi olema võimalik kohtus vastutusele võtta?

Eesti meediaettevõtete liidu esimees Mart Raudsaare sõnul pole kahtlustki ,et otsus on kahjulik ajakirjandusvabadusele, sest ajakirjanikes tekib sellega enesetsensuur.

"Kes sooviks saada suurt rahatrahvi? Pigem hoiduvad ajakirjanikud keeruliste ja ebameeldivate teemade kajastamisest. Olen seisukohal, et toimetus peab olema alati ajakirjanike selja taga," ütles Raudsaar Delfile.

Samas tähendab kollektiivne vastutus tema sõnul sedagi, et toimetus arutab teemasid lähtuvalt ajakirjanduslikust huvist, pidades silmas eetikakoodeksit ning reporter on vastutav toimetaja ja peatoimetaja ees, kaudsemalt aga oma lugeja ees.

Raudsaare hinnangul võib edaspidi küll toimetustes olla rohkem arutelusid, kuid riskantsed otsused ei ole enamasti nende arutelude tulemused.

"Valesid otsuseid näen pigem online-ajakirjanduses ajasurvel tehtud uudistes, kus on puudunud igasugune arutelu. Kuid see on teine teema ja seda antud kohtuotsus ei paranda," ütles Raudsaar.

"Kui uurivas ajakirjanduses võetakse risk, siis see on alati toimetuse kaalutud otsus, mille eest on toimetus valmis vastutama ning küllap jääb see nii ka edaspidi," arvas Raudsaar.

Viib parema ajakirjanduseni

Intellektuaalse omandi ja meedia teemadel end koduselt tundev vandeadvokaat Karmen Turk tõi kohtuotsusest samuti Raudsaarega sarnased järeldused.

"Eks ta järjest rohkem paneb ajakirjaniku mõtlema, et kui ta läheb ajakirjandusorgnisatsiooni tööle, siis ma kujutan ette, et see saab olema töölepingu läbirääkimisel tulevikus järjest enam - juhul kui esitatakse nõue otse ajakirjaniku vastu, et kas see on siis üksnes ajakirjaniku probleem," rääkis ta.

Teisalt on pikas perspektiivis Turki sõnul asjal ka positiivne väljund: "Ajakirjanik ja toimetus hakkavad tegema rohkem koostööd selliste konfliktsete lugude puhul, et kaaluda ühe või teise fakti või asjaolu avaldamist lähtuvalt ajakirjanduseetikast. Kui palju avaldada, kas on vaja avaldada, kas on vaja lisanduvaid tõendeid koguda. Mulle tundub järjest enam, et see peaks viima rohkemale koostööle, mis iseenesest peaks ju viima parema ajakirjanduseni," rääkis Turk.

Pretsedenti pole

Postimehe vastutava väljaandja Merili Nikkolo sõnul ei kaevanud väljaanne Postimehe endisi ajakirjanikke Risto Berendsoni ja Joosep Värki puudutavat hiljutist kohtuotsust edasi riigikohtusse, sest ettevõtte hinnangul ei ole tegemist pretsedenti loova juhtumiga
.
"Kindlasti ei saa nõustuda väitega nagu võiks tegemist olla pretsedenti loova juhtumiga, sest õigupoolest vaieldigi kõnealuses asjas selle üle, kas konkreetseid ajakirjanikke saab pidada andmete avaldajaks vastavalt riigikohtu senisele praktikale," ütles Nikkolo.

Ka Turk ütles Delfile, et pretsedenti siin kindlasti ei ole, sest ajakirjandusliku sisu puhul on varemgi esitatud nõue autori, lõpliku avaldaja või mõlema vastu - olgu ta siis tele-, raadiosaade või raamat.

"Hagejad esitavad niioodi oma nõudeid järjest enam. Miks see nii on, ega lõpuni aru ei saagi," ütles Turk. Kui hageja soovib kahjutasu, siis see on kindel summa ega olene kostjate arvust.

Siiski ei pea ajakirjanikud väljamõistetud hüvitist ise maksma. "Esiteks olgu öeldud, et ajakirjanikud ei pea kindlasti ise maksma väljamõistetud hüvitist. Oleme algusest peale teinud kindla otsuse, et seisame oma ajakirjanike eest," ütles Postimehe vastutav väljaandja Merilini Nikkolo Nikkolo.

"Praeguseks küll ei tööta Joosep Värk ja Risto Berendson Postimehe toimetuse ridades, aga meil pole olnud kordagi laual, et see võiks olla argument, miks mitte võtta seda hüvitist enda kanda," ütles Nikkolo. "Tõsi, kahjuks me ei olnud selle looga ülesannete kõrgusel, aga meediaettevõte vastutab oma sisu eest ning seega Postimees seda ka teeb."

Autorid erimeelsusel

Joosep Värk ütles ERR-ile, et ringkonnakohtu otsuse edasi kaebamata jätmine oli mõistlik otsus.

"See polnud juhtum, kus ajakirjaniku isikliku vastutuse arutelu riigikohtu pretsedendini viia. Kui kunagi peaks tulema juhtum, kus mäng väärib n-ö küünlaid rohkem, siis on see võimalik sinnani viia ja kasutada argumentatsiooniks paremaid põhjendusi, kui meil võtta oli," ütles Värk.

Siiski pidas ta kohtu seisukohta, et ajakirjanikud on artikli avaldajad, kummaliseks. "Kuigi ma olen üks selle artikli autoreid, siis on mul sisulises mõttes suhteliselt keeruline mõista, kuidas olin mina selle avaldajaks.

Berendson aga edasikaebamata jätmist ei mõistnud. Ta kirjeldas ERRile, et tookordset artiklit ette valmistades oli just tema see, kes Margo Tomingasele helistas, aga kommentaari ei saanudki.

"Nüüd hakkame ajakirjanikke veel karistama ka – me pole ju meelega valet avaldanud, oleme kõik protsessid läbi teinud. Proovisime härralt saada kommetntaare, ta viskas kohe toru ära, saatis meid sõna otseses mõttes p***," kirjeldas Berendson protsessi.

Nikkolo sõnul on iga juhtum omamoodi ning kohus peab ajakirjaniku isikliku vastutuse alused kindlaks tegema igas asjas eraldi. "Küsimus on selles, keda saab seaduse järgi pidada andmete avaldajaks avalikkusele ja kui suur on toimetuse kontroll avaldatava sisu üle," ütles Nikkolo.

"Näiteks Leedo vs Delfi vaidluses leidis riigikohus 2009. aastal, et lisaks internetiportaali haldavale meediaettevõtjale saab ebakohaste kommentaaride avaldajaks lugeda ka kommentaaride kirjutajaid just seetõttu, et toimetus kommentaaride sisusse ei sekku. Määrav on kontrolli ulatus avaldatava sisu üle, mida peab tõendama hageja ja antud juhul kohus leidis, et ajakirjanikud vastutavad," ütles ta.

Nikkolo sõnul on väga oluline, et ajakirjanikud ei tunneks hirmu keeruliste ja konfliktsete teemade ees. "Nad peavad saama teha oma tööd julgelt. Nii, et meie ajakirjanikud ei pea kartma, et ettevõtte jätaks nad keerulises olukorras üksi. Me teeme ikkagi Postimeest kõik koos," märkis ta.

"Me ei kaevanud otsust edasi riigikohtusse, sest meie hinnangul ei ole tegemist pretsedenti loova juhtumiga, vaid lihtsalt sellise ühega sellistest juhtumitest, kus ajakirjandusväljaande ja ajakirjanike puhul pidas kohus põhjendatuks ühist vastutust," selgitas Nikkolo.

Mis juhtus?

Esmaspäeval jõustus Tallinna ringkonnakohtu otsus, mis mõistis Postimehe nüüdseks endistelt ajakirjanikelt Risto Berendsonilt ja Joosep Värgilt ettevõtja Margo Tomingase kasuks välja rahalise hüvitise ajalehes ilmunud valeväite avaldamise eest.

Ringkonnakohus käsitles artikli autoreid teole kaasaaitajatena ning asus seepärast seisukohale, et ajalehes avaldatud ebaõigete andmete puhul on avaldajaks nii ajalehe väljaandja kui ka artikli autorid.

Otsus puudutab 8. juunil 2017 Postimehes avaldatud artiklit pealkirjaga "Bordelliärika kautsjoni korraldas Sarapuu väimees", milles väideti, nagu oleks Margo Tomingas organiseerinud bordelliäris kahtlustuse saanud Tanel Aaviku kautsjoni tasumise.

Mõlema astme kohtud leidsid, et ajakirjanikud valisid teadlikult halvustava keelekasutuse ja jätsid andmete kontrollikohustuse sisuliselt täitmata, kuna avaldajad ei suutnud tuua kohtumenetluses ühtegi selgitust või tõendit selle kohta, kuidas nad anonüümselt allikalt saadud vihjet kontrollisid.

Maakohus mõistis möödunud aasta novembris Margo Tominga kasuks hüvitisena AS-ilt Eesti Meedia välja 3000 eurot, ajakirjanikelt Joosep Värgilt ja Risto Berendsonilt kummaltki 500 eurot, lisaks mõistis kohus Eesti Meedialt, Joosep Värgilt ja Risto Berendsonilt Margo Tomingase kasuks välja 3637,2 eurot menetluskulusid koos viivistega.

Lisaks tuli kohtusse viinud artikkel Postimehe veebist maha võtta ning Värk ja Berendson pidid avaldama viie tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Postimehe paberlehes ette antud tekstiga õienduse pealkirjaga "Postimees avaldas Margo Tomingase kohta valeandmeid", ilma oma kommentaare lisamata, koos suure fotoga Margo Tomingast. Sama uudis pidi olema ühe tööpäeva vältel ka vähemalt kaheksa tundi järjest Postimehe veebiväljaande avauudis, mille avaldas Postimees mullu 13. novembril.

Värk ja Berendson kohtus hagi ei tunnistanud, selgitades kohtule, et nemad ei olnud artikli avaldajad, vaid töötajad, keda avaldaja kasutab oma majandustegevuses ning neil ei ole iseseisvat võimu uudiste, artiklite jms avaldamiseks, vaid see on käsitletav nende tööülesandena.