"Emakeele seltsi keeletoimkonna eelmised, kolme aasta tagused otsused olid üldjuhul tagasihoidlikud ja tavakasutaja jaoks marginaalsed, nt transkriptsioonireeglite muudatused jms," ütles keeleteadlane Mart Rannut Delfile.

Uued kokkukirjutamise võimalused ("kasvõi", "võibolla" jne) Rannuti sõnul suuremat vastukaja ei tekitanud, küll aga ajaloosündmuste ja ajastute nimetused, mis uue reegli kohaselt kirjutatakse esiväiketähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed.

"Keeletoimkond põhjendas seda ajaloovallas kujunenud ebamäärasusega, kus uuemate, piltlike või rahvapäraste ajaloosündmuste nimetuste nagu näiteks märtsiküüditamine, laulev revolutsioon või pronksiöö puhul puudub selge reeglistik," selgitas Rannut.

Rannuti sõnul võimaldavad vaid vähesed tähestikud maailmas suur- ja väiketähe eristamist, meiegi ladina tähestikku tuli vastav eristusvõimalus alles Karl Suure õukonnast alates.

"Selle eristuse eesmärk oli algusest peale ideoloogiline, andes suurtähe kasutuse kaudu teatud sündmustele või inimestele suurema või väiksema väärtuse. Seetõttu kirjutati kuningas ja tema tiitlid (esi-)suurtähega, lihtrahva ja talude nimed aga veel üle-eelmise sajandini tihtipeale sõna-algulise väiketähega. Tänapäeval pole ideologiseeritud ajalookirjutus enam eesmärgiks, mistõttu pole ka hinnanguline aspekt ajaloosündmuste puhul õigustatud".

Viimase viiekümne aasta jooksul on Rannuti sõnul vabanetud ametlikust keelenormist, mida kasutame nüüd vaid ametnikega suheldes. "Siin on eesti keel liikunud samas suunas muude Euroopa ametlike keeltega, võimaldades suuremat sallivust ja inimese keelelise omapära avaldumist," selgitas Rannut.

Suund väiketähe eelistamisele on keeletadlase sõnul aga paljudest teistest keeltest erinev, nt inglise keeles kirjutatakse suure tähega isegi asutuste osakonnad ja filiaalid. "Samas trügivad ingliskeelsed laenud meie keelde oma reeglitega sisse, seda eriti lühendite osas. Rõhutan, et Emakeele Seltsi keeletoimkond esisuurtähte ei keelustanud, vaid vastupidi - vanaviisi kirjutamist eksimuseks ei peeta," ütles Rannut.

Küsimus, kas selline väiketäheline ajaloosündmuste kirjutusviis ehk segadust juurde ei tekita, vajab Rannuti sõnul veidi aega uue keeleolukorra selginemiseks.

"Ennustatav on, et haridustee lõpetanud põlvkonnad jätkavad vanaviisi kirjutusviisiga. Uuringud on nii Eestis kui ka mujal maailmas näidanud, et kui halva hinde saamist ja muud sellega kaasnevat pole karta, siis uut keelereeglit ära ei õpita ning omaks ei võeta," ütles Rannut.

Keeleteadlane ei usu, et ametlikus keelekasutuses ajaloosündmuste kirjutamist väga tihti tarvis läheb. "Elu saab selletagi ära elatud ning see kasutussageduselt küllaltki marginaalne keelemuudatus eesti keelt paremaks ega ka halvemaks ei tee. Küll aga mõjutab see muudatus meid, kes me oma väärtushinnangutes ja suhtumistes esisuurtähe kaudu oleme harjunud olulist ja püha vähemväärtuslikumast eristama," on Rannut veendunud.