Kuidas vastate kriitikale, et ei Eesti rahvuslikud ega ka meie põhiliitlaste huvid pole Kesk-Aafrika vabariigis kaalul?

See on kindlasti ülemäärane kriitika. Oleme rahvusvahelise kogukonna liige ja minu arvates Eestile on kasulik, kui riik osaleb rahvusvahelistes missioonides. Väidetakse, et te riskite seal eludega. Kahtlemata riskime, eludega riskime paljudes kohtades, aga tõenäosus, et Eesti sõdurid seal surma saavad, on äärmiselt väike.

Miks see tõenäosus väike on?

Eesti sõdurid ei hakka seal reaalses lahingutegevuses osalema, pigem nad on seal ekspertide või konsultantidena.

Kuidas see käib?

Nad korraldavad väljaõpet, aga nii täpselt ei oska öelda veel, mida nad teevad. Aga nad ei ole ju rindel. Nad on sõjalised konsultandid. Selle missiooni kasutegur, et meie tegevus võib päästa tuhandeid inimelusid, kindlasti kaalub ohud üle.

See on Prantsusmaa projekt. On meil midagi võita just suhetes Prantsusmaaga?

Meie ei saa seda käsitleda Prantsusmaa projektina. See, et nad initsiatiivi näitavad, on minu arust positiivne. Prantsusmaal on olnud Kesk-Aafrika vabariigiga tihedam side, aga me ei saa käsitleda seda nii, et Eesti osaleb seal Prantsusmaa pärast. Eesti osaleb seal, sest rahvusvaheline üldsus peaks hoidma verevalamisi ära igal pool maailmas. See, kas eest veab Prantsusmaa või mõni teine riik, ei oma iseenesest tähtsust.

Aga kui me peaks verevalamisi ära hoidma, miks mitte alustada kuskilt, kus katastroof on veel suurem? Näiteks Süüria?

Tuleb lähtuda sellest, kus on see võimalik, sest paljudes kohtades pole võimalik. Palju sõltub sellest, milline valitsus on. Kesk-Aafrikas on abi osutamine võimalik, kuna nende valitsus on huvitatud sellest, et neid toetatakse, Süüria aga pole huvitatud.

Milliseks olukord Kesk-Aafrikas praegu kujunenud on?

Riik on suhteliselt ebastabiilne, aga on olemas võimu kese, mida toetada, mida iga riigi kohta öelda ei saa. Tuleb arvestada, et valitsus püüab ise olukorda lahendada ja vajab selleks väljaspoolt abi. Tuues paralleeli Süüriaga: sealne valitsus ei püüa lahendada ja ei oota ka välisabi.

Kuidas erineb KAVi olukord näiteks Afganistanist?

Neid kahte riiki on raske võrrelda, geograafiliseski mõttes. Afganistan on mägedega eraldatud kogukondade ühendus. Valitsus kontrollib väga väikest territooriumi ja võimalus kontrollida suuremat osa on võrdlemisi keeruline. Kesk-Aafrikas on valitsusel põhimõtteliselt võimalik kontrollida kogu riiki.

Ärgem unustagem ka seda, et mässulised saavad KAVi puhul toetust väljast, probleem ei ole tekkinud riigi sees. See on rahvusvahelise islamiäärmusluse teema ja jätta KAV valitsus üksi selle probleemiga oleks äärmiselt lühinägelik.

Ja kui võrrelda Maliga, kus oli siseriiklik konflikt ja tuareegid tahtsid keskvõimust lahku lüüa?

Malis siseriiklikku konflikti kasutati ära. KAVis on ka kahtlemata siseriiklik konflikt üles puhutud, islami ja kristliku kogukonna vahel. Aga seal ei ole probleem tekkinud ainult sisepoliitilistel kaalutlustel. Malis poleks konflikt ka nii suureks läinud, kui poleks olnud välist sekkumist äärmuslaste poolt.

Meie idee on siis võidelda riikideülese terrorivõrgustikuga?

Side sellega on täiesti selgelt olemas, terrorivõrgustik on üks näide sellest, et küsimus pole siseriiklikes muredes, vaid rahvusvahelises terrorismis. Kui vaatame seda asja lihtsalt pealt, siis anname järk-järgult riike ja valitsusi selle võrgustiku kätte ära ja ma arvan, et see pole tark tegevus.

On eestlased piisavalt pädevad Kesk-Aafrikasse minema?

Pädevad on nad kindlasti, aga ärme hinda oma võimeid üle. Eesti on väike riik, me saame olla üks partner selles missioonis. Keegi pole kunagi arvanud, et see on Eesti kantud ülesanne. Kindlasti saavad meie sõdurid hakkama, selles pole mingit küsimust. Ega eestlased seal üksi ei ole.

Teie prognoosid missiooni õnnestumisele? Kas hääletate riigikogus selle poolt?

Mina hääletan selle poolt, pean seda oluliseks ja see on ka eestlastele hea kogemus. Aafrika on äärmiselt ebastabiilne. Ehkki meie võimuses ei ole seal luua stabiilset režiimi, sest seda peavad nad ise tegema. Aga me saame hoida ära või vähendada verevalamist.

Kas siin on ka kaalutlus, et missioon on justkui õppeprogramm Eesti sõdurite ja ekspertidele, sest saame neid tegevuses hoida, uusi kogemusi anda?

See, et inimesed omandavad selle kaudu kogemusi, on muidugi tõsi, aga parem, kui niisugusi konflikte ei oleks. Nii et seda ei saa niimoodi käsitleda. Vaadates asja teist poolt: ega Eestile pole kasulik isolatsionistlikku poliitikat rakendada, nagu meisse üldse ei puutuks, mis mujal maailmas toimub. Eesti peaks väga tähele panema, mis mujal toimub.

Tahangi rõhutada seda, et see on pigem solidaarsuse küsimus. Ma arvan, et kõik oleks maailmas õnnelikud, kui poleks konflikte, kuhu sõdureid saata. Aga kuna need on, on see möödapääsmatu.