Helme nimetab Eesti valitsust nukuvalitsuseks.
Kui me vaatame neid protsesse, mis on viimase paari aasta jooksul Eestis aset leidnud ja otsuseid, mis on jõuga läbi surutud, siis on täiesti üheselt selge, et need ei ole ainult Eestis langetatud otsused. Meie riigikogu käitub nagu ühe banaanivabariigi riigikogu.

Kõige rohkem eesti inimese rahakotti puudutav valdkond on Kreeka abipakettidesse raha eraldamine ja Euroopa stabiilsusmehhanismi sadade miljonite suunamist, mis kõik kraabiti kokku meie avalike teenuste kokkukorjamise arvelt, siis meil ei saagi tekkida teist muljet, kui see, et meie valitsus teeb kõike muud, kui seda, mida keegi suurem meilt nõuab. Olgu see suurem siis kas Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu juhtriigid Saksamaa ja teised või USA või kõik kollektiivselt, aga selge on see, et sisuliselt emissarid, siinsed suursaadikud ja diplomaadid avaldavad meile lakkamatut survet ja ei jäta enne rahule, kui nad on oma tahtmise saanud.

Helme selgitab sõdasid majandusliku survega.
See tuleb sellest, et praegu viljeldav kapitalismi mudel jooksis kokku juba 70ndate aastate lõpus. Sellele andis uue hingamise reaganoomika ja thatcherism, mis hakkas umbe jooksma 90ndate aastate alguseks. NSVLi kokkuvarisemine ja Ida-Euroopa liberaliseerumine andis taas uue hingamise, sest katteta raha oli kuhu paigutada. Me ju kasutame tegelikult katteta raha, mis on nagu lepalehed, selle väärtus on ainult kokkuleppeline pankade ja börsside poolt. Sellel rahal pole mitte mingisugust reaalset katet. See, et seda katteta valuutat sai muuta reaalseks väärtuseks Ida-Euroopa vabrikute, kaevanduste, maa, metsa, jaemüügikettide ja mille iganes näol, see andiski süsteemile uue hingamise.

Helmelt küsitakse, mis on Uus Maailmakord.
Mina ei taha Uut Maailmakorda, sest see on uus totalitarism, mis tugineb totaalselt komputeriseeritud maailmal, kus kellelgi on täielik ülevaade erandlikult iga inimese tegevustest, harjumustest, käikudest, suhetest jne.

Helme kritiseerib Eesti eriteenistusi.
Ma enne tahaksin teada, mida meie teabeamet ja kaitsepolitseiamet tegelikult teevad, sest me ei tea sellest mitte midagi. Peaministrina ma tahaksin kindlasti selle ülevaate saada ja sellest lähtuvalt langetaksin ma ka teatud otsused. Eesti peab ikkagi jääma riigiks, kus Eesti rahvas otsustab oma saatuse üle. Kapo on suurte lääne agentuuride filiaal ja kapo järelvalvekomisjon on ilma arvestavate volitusteta. Seega nende tegevust ei jälgi keegi.

Aga veel salajasem on teabeamet, see on Eesti n-ö välisluure, kus liigub väga palju tundlikku informatsiooni. Nad tegelevad ka Eesti kodanike järele nuhkimisega. Seal on ka see, et kogu tähelepanu on suunatud Venemaa poole, nagu ainult sealt tulevad agendid oleksid Eesti julgeolekule ohtlikud. Tegelikult on ka lääneriikide agendid Eesti julgeolekule ohtlikud ja võib-olla isegi ohtlikumad, sest neid ei kardeta nii palju ja nad saavad seega rohkem siin toimuvat mõjutada. Venelastele me hakkaks sõrgu vastu ajama, aga ameeriklastele mitte.

Kas 11. septembri terrorirünnakud olid USA korraldatud?
Jah, ei imestaks, sest USA ajaloos on igasugused sõtta minekud üldreeglina kõik seotud provotseerivate intsidentidega. USA-Hispaania sõda – ristleja Maine´i õhkulaskmine, millele ei ole seletust leitud tänase päevani. Täpselt samamoodi Hawaii saarte inkorporeerimine USA koosseisu käis provokatiivsete mässude tulemusena. Pearl Harbour – ameeriklased teadsid, et Jaapan kavatseb rünnata, radarid fikseerisid Jaapani lennukite lähenemise, aga öeldi, et need arvati olevat USA enda lennukid. Need on kõik täiesti ebausutavad ettekäänded. Stalin on öelnud: “Kas pole mitte liiga palju juhuseid?”

Ameerika läheb sõtta alati nii, et sellele eelneb mingisugune provokatsioon, mis ameeriklased vihale ajab, nad koonduvad lipu ümber ning üheskoos öeldakse presidendile: “Aga pane neile!”. See kõik on kahtlane. Seda enam, et teades luureteenistuste hingeelu – nad teevad lakkamatult analüüse ja prognoose ning nõnda töötatakse välja riigile strateegiaid.

Ja kui me võtame nüüd sellesama Venemaa nurka surumise, millele Venemaa omalt poolt üritab vastata Euroopa nurka surumisega, usun, et 10-15 aastat tagasi olid väga paljud tänastest stsenaariumitest juba visandatud. Suurriigid toimivad kõik pika perspektiiviga, ka Venemaa. Kui me korraldame niisuguse provokatsiooni, siis tõenäoliselt vastureaktsioonid on niisugused, see annab meile võimaluse teha nii, ressursid on meil juba koondatud, oma väeüksused oleme juba paigutanud laiali siia-siia-siia; me leiame endale liitlased selles riigis just nende ringkondade näol, saame seal läbi viia riigipöörde vms.

Põhimõtteliselt poliitikas on vähem käike kui males. Ja inimloomust tundes, oskavad spin doctorid panna inimesi vastavalt käituma. Ja kui sa vajutad päästikule, siis tuleb pauk – mõnikord on salves paukpadrun aga mõni kord on kuul – nii nagu stsenaristid on ette näinud. Oleks ülimalt naiivne arvata, et maailmas toimuvad asjad juhuslike sündmuste ja tulemuste tõttu.

Kas hiljutised tulistamised Pariisi võisid olla samamoodi lavastatud, et selle ettekäändel midagi muud läbi suruda?
See on võimalik nii üht kui teist pidi. Kui me võtame, et see on vandenõu, siis on see väga lihtne skeem. Võtate radikaalselt meelestatud noormehed, kes ei ole rahul eluga Prantsusmaal ning hakkate neile agendi kaudu rääkima, et kõik inimesed oma ajakirjaga tuleks maha tõmmata, kes mõnitavad islamit ja prohvetit. Agent kütab nad üles, muretseb neile relvad ja saadab nad tapma. Seda saab suurepäraselt kasutada ära selleks, et kütta üles viha moslemite vastu, viha islami kui religiooni vastu, et hakata ette valmistama totaalset lääne ristisõda maailmarahule ohtu kujutava agressiivse islami äärmusluse vastu.

Siin on ameeriklaste vaatenurgast mitu head asja – Euroopa sukeldub sügavalt siseprobleemidesse, Euroopas on terroriaktid ja Euroopa peab oma moslemitega tegelema, seda enam, et teisel pool on piiri taga Venemaa, mis ähvardab Ida-Euroopat ja EL-i uusi liikmesriike. Euroopa on sunnitud uuesti ennast USA kaitse alla andma, sest ainult USA on nii võimas, et ta saab hakkama nii moslemite kui Venemaaga. Ehk Euroopa, mis püüdis 2000ndatel aastatel suurema integreerituse ja iseseisva mängurina rahvusvahelistes suhetes esilekerkimise poole, vajub vaikselt mingisuguseks B-kategooria tegijaks. Sisemiselt lõhestunud, probleemid euroga, probleemid moslemitega, hirm Venemaa ees; ainuke, kes aitab, on USA. Sellist skeemi välja mõelda on väga lihtne.

Jaga
Kommentaarid