Mart Helme: Eesti kuulub Euroopasse ja loomulikult ei kavatse me Euroopas uksi paugutada

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhiks valitud Mart Helme lausus, et tema erakond ei kavatse küll Euroopa Liidus uksi paugutada, aga samas on nad vastu ka liikumisele Euroopa föderatsiooni suunas, kui pole täiesti selge, mida see Eestile kaasa toob.

Teie programmilist kõnet lugedes märkasin ma mitut kohta, kus mulle tundus, et seal on vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Kui vastuollu satuvad teie erakonna seisukoht ja Euroopa Liit, siis kumb peaks järele andma?

Siis me otsime JOKK-skeemi, kui muud üle ei jää, et oma rahva ja riigi huve silmas pidada.

Teie erakonda ja teid isiklikult on nimetatud euroskeptilisteks. Milline on teie suhe Euroopa Liitu?

Väljavõtteid Helme kõnest EKRE kongressil

Meile on aastaid sisendatud, et väikeriigina pole Eestil valikuid. Meenutame vaid loosungeid nagu: meil on valida, kas Euroopa Liit või SRÜ, euro või rubla. Laskumata nende naeruväärsete loosungite pikema kritiseerimiseni, olgu siinkohal siiski tõdetud, et kahtlemata kuulub Eesti Euroopasse ja täiesti iseenesest mõistetavalt ei kavatse meie erakond Euroopas uksi paugutama hakata. Samas ei saa me mööda faktist, et see Euroopa, mida meile 2003-ndal ja 2004-ndal aastal referendumiks müüdi ja see Euroopa, kus me ennast pärast 2008-ndal aastal puhkenud majanduskriisi leiame, on kaks erinevat asja.

Eesti rahvas pole oma poliitikutele kunagi andnud mandaati Euroopa Föderatsiooniga liitumiseks või seal olemiseks. Me pole andnud mandaati ka ühiseks maksupoliitikaks, immigratsioonipoliitikaks ja viisavabaduseks Venemaaga. Ometi viib Eesti praegune valitsus Euroopas innukalt ellu just nimetatud eesmärkide suunas liikumise poliitikat. Me ei ole sellega nõus. Kõik Eesti valitsused vajavad referendumil eesti rahvalt selgete ja arusaadavalt sõnastatud küsimustega uut mandaati euroliidu teemal.

Tegelikult on siin pool tööd meie eest ära teinud juba Suurbritannia peaminister David Cameron, kes praeguste selgete suundumuste jätkumisel Euroopas kavatseb liikmelisustingimused Euroopa Liidus ümber vaadata ja rahvuslike huvide viimase kaitsevallina liikmelisuse küsimuses ka uue referendumi korraldada. Ma arvan, et me peaksime oma europoliitikas Cameroni liini käsitlema hea eeskujuna. Igal juhul peab meie europoliitika välistama Eesti muutumise suuriikide ja eurobürokraatide mängukanniks. Praegu on meie kätes veel hoovad selle vältimiseks. Neid hoobasid ei tohi Eesti lühinägelikult käest anda. Tuleb endale tunnistada, et mõjutame protsesse Euroopa Liidus niigi minimaalselt ja jutt sellest, et me oleme laua taga ei muuda ära tõsiasja, et praktikas teeb meie poliitkartell seda, mida Euroopa suured, eelkõige Saksamaa, meilt nõuavad. Eesti poliitikud peaks rahvale ausalt tunnistama, et meil on valida, kas jääme nendega, kes loovad Euroopa Ühendriike või liitume nendega, kes soovivad rahvusriikide Euroopat.

Konservatiivne Rahvaerakond

ei näe Eestil kohta Euroopa Ühendriikides.

Meie suhe Euroopa Liitu on pragmaatiline. Kui keegi tahab meile mingit silti külge panna, siis ei saa me seda takistada, aga loomulikult kuulub Eesti Euroopasse ja loomulikult ei kavatse me Euroopas uksi paugutada, aga samal ajal ei arva me, et Eesti peaks tegema pimesi järgi igasugu asju, mida Brüsselis arvatakse, et Eesti peaks tegema. Võiks vaadata seda, mis toimub Inglismaal, mis toimub Tšehhis, Ungaris, Poolas. Riigid lähtuvad siiski oma rahvuslikest huvidest ja kuna Euroopa Liit on kollektiivne organ, mis koosneb esialgu veel rahvusriikidest, siis on Euroopa Komisjoni asi ennast koolutada liikmesriikide järgi ja otsida kompromisse.

Teiselt poolt öeldakse, et valitsusevahelise meetodiga sakslased ja prantslased lepivad omavahel kokku ja väikesed kiidavad selle vaid heaks, sellal kui Euroopa Komisjonis on väikestel palju kergem oma huvisid läbi suruda?

See võis olla nii seni, kuni polnud kriisi. Olen ka ise käinud Euroopa Liidu ministrite nõukogudes ja näinud, et jah, põhimõtteliselt on väikestel riikides sõnaõigus ja selle sõnaõigusega teatud ulatuses arvestatakse. Olukord on aga drastiliselt muutunud peale seda, kui kriis puhkes. Praegu näeme, et Euroopa juhtfiguurid ja juhtorganid nõuavad rohkem Euroopat ja minu ja meie erakonna arvates ei ole „rohkem Euroopat“ lahti räägitud ja see tuleb lahti rääkida enne, kui me sellesse rohkemasse Euroopasse oma õiguseid delegeerime.

Te pole põhimõtteliselt selle vastu, aga teile jääb segaseks, mida soovitakse teha?

Kui te lähete kindlustusfirmasse või panka midagi nõudma, öeldakse teile, et lugege oma leping kõigepealt läbi, te olete sellele alla kirjutanud. Allakirjutamise eelselt tuleks endale kõik asjad selgeks teha nii üleeuroopaliselt kui Eesti seisukohalt vaadates. Aga praegu on suured loosungid „rohkem Euroopat“, „liigume Euroopa föderatsiooni poole“, aga mis välja tuleb ja kui palju me oma õiguseid delegeerime ja mis meile jääb? Me oleme liiga väike rahvas ühe Euroopa suurima võõrpäritolu rahvastiku protsendiga, me ei saa kuidagi olla nõus sellega, et delegeerime Euroopa Liidule ära immigratsioonipoliitika. Kuna meil ei ole rahvusvahelisi kontserne, ei saa me nõus olla, et me delegeerime ära maksupoliitika küsimused ja võibolla ka väliskaubanduse teatud küsimused. Siin tuleb kompromissi otsida ja Euroopa Liit ongi kompromisside peale üles ehitatud. Liiga vähe on Eesti senised valitsused püüdnud neid kompromisse saavutada. Anname loomulikult endale aru, et me pole suurriik, meie kaal pole selline, nagu kasvõi Rootsil või isegi Taanil, aga midagi ei ole teha, kui väike su kaal ka poleks, oma huvide eest pead seisma. Me oleme liiga vähe nende oma huvide eest seisnud.

Euroopa Liit juba tegelebki suure osa väliskaubanduslepingutega. Kas Eesti peaks väliskaubanduse osas Euroopa Liidult õigused tagasi küsima?

Asjad ei ole nii lihtsad. Kogu Euroopa asi on tohutult keeruline ja me anname endale sellest keerukusest ka aru. Jällegi, direktiive tuleb vaadata väga loominguliselt, väga paljud liikmesriigid väga loominguliselt neid direktiive vaatavad. See ei tähenda seda, et me peaksime neid otseselt rikkuma hakkama, aga paljudel puhkudel, kui meie ütleme, et nii peab olema, siis on see mõne direktiivi kohaselt lihtsalt soovituslik. Küllap on ka väliskaubanduspoliitikas selliseid asju, mida saab vaadata natuke vabamalt ja mitte nii klammerduda sellele, et Euroopas nagunii saab nii olema. Nagunii saab nii olema, aga veel ei ole.