Lauristini sõnul on arstide palgaküsimus ainult jäämäe veepealne osa ja tegelikult tuleb reformida ja lahendada tervishoidu süsteemselt. „Meil on lahendamata probleemid, mis olid juba 19 aastat tagasi ja probleeme on tulnud pigem juurde,“ tõdes Lauristin.

Tähtis on kõiki osapooli kuulata

Lauristin meenutas enda ministriks oleku ajast, et siis olid ajad palju raskemad ja raha kordades vähem kui praegu, samuti olid materiaalsed olud palju kitsamad. „Aga me istusime iga kuu arstide ja õdedega ministeeriumis ümber laua ja arutasime, kuidas asju paremini teha,“ meenutas ta.

Lauristin peabki kõige olulisemaks, et minister oleks poliitik ja rahva esindaja, mitte ametnik. Ta tunnustas Hanno Pevkuri, kes on võrreldes mõne teise valitsusliikmega palju avatum, aga kasutab siiski taktikat, et „nii on ja teisti ei saa“.

Lauristin soovitas Pevkuril ennast nendest ahelatest ja kammitsatest lahti raputada, istuda osavõtliku ja avatud inimesena kõigi osapooltega ja ilma ajakirjaniketa laua taha, et hakata koos otsima võimalikke lahendusi. „Streik on äärmuslik, see näitab, et dialoogi puudumine on viinud inimesed meeleheiteni,“ lausus Lauristin.

Sotsiaalministeri kutsel kogunebki järgmisel esmaspäeval kell 14 tervishoiusektori partnerite esindajatest koosnev tervishoiusüsteemi tulevikunägemuse töörühm, kus esimese kohtumise eesmärk on kaardistada kõikide osapoolte ettepanekud tervishoiusüsteemi arendamiseks.

Arstidele soovitas Lauristin tulla välja konstruktiivsete ettepanekutega, kus on esitatud erinevad variandid. „Arstidel endil peab olema selge, mida nad lahendusena näevad,“ kõneles Lauristin. Ta lisas, et arstide ja õdede töökorraldust silmas pidades on tähtis ka see, et haiglajuhtide, arstide ja õdede vahel toimuks dialoog. „Nii palju kui ma olen suhelnud arstide ja õdedega, olen aru saanud, et arstid ja õed tunnevad ennast sageli vaid ülalt tulevate otsuste täitjatena “ lausus Lauristin.

Meie kõigi ühine mure on tervishoid, kus paljud lahendamata probleemid jooksevad kokku

Patsientidel soovitas Lauristin streiki toetada. „Kui me tahame, et meil ikka arste ja õdesid jätkuks, siis peab patsient olema mõistev,“ rääkis ta, kelle sõnul on oluline, et arstid suhtleks patsientidega, et kõik inimesed saaksid aru asjade tõsidusest ja sisust. „Lõpuks on tervishoid ju meie kõigi ühine mure.“

Lauristini sõnul on üheks arutamist väärivaks probleemiks, mida tegelikult tehakse selle 13-protsendilise sotsiaalmaksuga, mida riik töötasudelt kogub ja mis erinevalt elektri hinnast püsib kivisse raiutuna.

„Meie 13 protsendi eest makstakse kinni nii elektrihinna tõus, meditsiinitehnoloogia ja uued hooned ning järjest vähem jääb arstidele ja õdedele palkade maksmiseks,“ kirjeldas Lauristin. „Ega majad ja hooned ei ravi, ikka arstid ja õed.“

Lauristin tõdes, et õdede palk on tegelikult siiski väike ja kui räägitakse keskmisest palgast, siis unustatakse ära, kui palju tuleb ühel õel selle palga väljateenimiseks töötunde teha. „Patsiendi tervis sõltub aga sama palju ja mõnel hetkel isegi rohkem õest kui arstist,“ rääkis Lauristin. „Kui me vaatame õdede töökoormust, siis ei saa rääkida ainult rahast. Inimesed töötavad inimvõimete piiril aastaid ja kümne ega saja euroga seda tuld kustutada ei saa.“

Kogu süsteemi tasandil on tema sõnul vaja otsustada, mis maksudest rahastada tervishoidu, kas ainult sotsiaalmaksust või peab riik andma muudest vahenditest juurde, et haiglate hooneid ja aparatuuri ülal pidada ning arste ja õdesid koolitada. Ei ole normaalne, et ajal, kui kõik need kulud on kallinenud, on riik oma suhtelist panust tervishoidu pidevalt vähendanud.

Haiglaid on liiga palju

Lauristin märkis, et Eestis on haiglaid liiga palju ja juba ammu oleks pidanud tegema seda, mida praegu teeb minister Jaak Aaviksoo hariduses, kus koolivõrgu korrastamise käigus sünnib mitmel pool riigigümnaasiume.

Lauristin meenutas, et tema ministriks oleku ajal olid haiglavõrgu korrastamiseks üsna radikaalsed kavad ja neid on olnud hiljemgi mitmeid nagu ka plaane haldusreformiks, mis on siiani tegemata. Et täna on olud teised, ei saa nende kunagiste kavade põhjal öelda, mitu haiglat peaks Eestisse jääma. Riik peab võtma vastutuse Eestile kohase haiglavõrgu kujundamise ja ülalpidamise eest, leidis Lauristin.

Heaks näiteks on endise ministri sõnul Tartu ülikooli kliinikum, mis tegutseb mitmeid haiglaid ühendava sihtasutusena, kus riik on linna ja ülikooli kõrval üks osanik. Küsimus on vaid selles, et riik peaks oma kohustusi osanikuna, see tähendab ka arstide ja õdede tööandjana, täpsemalt teadvustama ja ka täitma.

Üks kahetsusväärne viga, mis kunagi sisse lasti, oli Lauristini hinnangul haiglate muutumine oma ellujäämise nimel omavahel konkureerivateks ettevõteteks. „Riik peab aga omama selget vastutust tervishoiu arengu eest,“ kõlas tema seisukoht. „Maja ja karbi kulu on omaniku kulu, olgu selleks riik või omavalitsus. Riigihaigla ei ole mingi tulunduslik ettevõte, vaid avaliku teenuse osutaja.“

Teine viga oli tema hinnangul see, et haigekassa nõukogu esimeheks määrati seadusega sotsiaalminister, millega haigekassa muudeti sisuliselt ministeeriumi osakonnaks. „Haigekassa on muutunud kindlustatute, so patsientide huvide eest seisjast ministeeriumi käepikenduseks ja riigikassa täitjaks, aga selleks teda ei loodud,“ sõnas Lauristin.

Praeguses streigiolukorras peaks haigekassa olema nö sõltumatu kolmas osapool ning aktiivses dialoogis arstide ja õdedega välja pakkuma konstruktiivseid lahendusi, sest just temalt ootavad maksumaksjad, et nende raha kasutataks parimal viisil.

Kes kellega läbi räägib?

„On selge, et ilma koostööta tervishoid ei toimi,“ tõdes Lauristin lõpetuseks. „See on kompleksne süsteem, aga meie riigi poliitika on nihkunud sinna suunda, et riik peseb käed kohustustest puhtaks ja see on põhiline põhjus, miks ollakse jõutud sinna, kus me täna oleme.“

Selgeks on tegemata, kes peab vastutama tervishoiu kvaliteedi ja piisava rahastamise eest ja kes on tööandja, kellega arstid ja õed peaksid läbi rääkima – ministeerium, haigekassa, haiglate juhid? Tasakaalus ei ole ka arstide ja õdede kohustused ning õigused suhetes haigla juhtidega ja riigiga.

Lauristin lisas: „Mina isiklikult peaksin õigeks, et raamlepingu sotsiaalmaksuga kaetava tervishoiuteenuste hulga, hinna ja kvaliteedi kohta sõlmiksid kolmepoolselt haigekassa, meedikud ja haiglajuhid, ja et sellest kokkuleppest lähtudes tagaks riik tervishoiu infrastruktuuri rahastamise selle osa, mis ei ole kaetav sotsiaalmaksust.“

Ja lõpuks, millal võiks streik lõppeda? „Läbirääkimised peavad kestma nii kaua, kuni arstid ja õed on veendunud, et see on tõsine jutt ja mitte suitsukate, küllap siis lõppeb ka streik,“ hindas Lauristin.