„Kui Eestis oleks võimalik ministeeriumite vaheline koostöö ja kui haridus- ja majandusministeerium saaks sellest aru, siis täiesti võimalik oleks sisse seada regulaarne tööjõu-uuring. Teistes riikides tegelevad sellega tööministeeriumid, kuid meil sellist ministeeriumi pole,“ lausus Marju Lauristin. „Senise väga algelise töökohtade prognoosi ja teisalt liiga teoreetilise käsitluse asemel oleks tegemist regulaarse seire ja analüüsisüsteemi loomisega ametialade lõikes. Selle alusel tehtav prognoos toetaks riigi haridustellimuse kujunemist ja haridusinvesteeringute planeerimist. Küsimus on hariduse sidumises tööturuga.“

Marju Lauristin lisas muu hulgas, et kui tahame, et inimesed on 65. eluaastani tööturul, siis on riigil aeg anda 35-40-aastastele tugi uue hariduse omandamiseks. „Suhtekorraldajad ja kontoritöötajad tahavad võib-olla saada õpetajaks. Pole nii, et meil on ametit omandades ees raudtee, mida mööda me rongiga lõpuni sõidame.“

Professori sõnul on kuulda etteheiteid, et professionaalsuse väärtustamine on Eesti ühiskonnas vähenenud. „Huvitav on jälgida „Talendid koju“ kampaaniat. Kujutus talendist kitseneb millekski väga elitaarseks. Ja siis talendid ütlevad, et meie jaoks Eestis küll töökohti pole . Ühelt poolt on oluline küll kõrgkvalifikatsiooni väärtustamine, kuid teiselt ka talendikuse nägemine nende inimeste juures, kes teevad hästi oma kutsetööd.“

Marju Lauristin lausus, et hariduse paradigma peab muutuma konkurentsikesksest isiksusekeskseks ning selleks on vaja ühiskonna survet.

Täna Tallinnas toimuv Eesti Haridusstrateegia 2020 avalik arutelu on viimane ekspertide ja huvitatud osapoolte sisendit andev mõttevahetus.