Marianne Mikko poliitblogis: mulle meeldib Soome kaine meel
Käisin ükspäev laevaga Soomes. Lihtsalt niisama. Oli ilus ilm ja tekkis mõte, et ammu pole meretsi naaberriigi pealinna väisanud. Nii siis oligi, et veetsin päeva Helsingis.
Läänesadam võttis vastu diskreetse reklaamiga, et Euroopa Sadamate ühendus peab Soome sadamaid Euroopa parimateks ja on neid vastavalt autasustanud. Pool tundi rahulikku jalutamist kõrvu sõbralike jalgratturitega, kel oma selge sõidutsoon, ja südalinnas sa oledki.
Stockmann, Rootsi teater, Esplanaadi- kõik toredad kohad n-ö hängimiseks. Stockmanni -60% tegi nii mõnegi asja ostmisväärseks, rääkimata kordi suuremast valikust võrreldes Tallinna Stockmanniga. Akadeemilises Raamatukaupluses oli samamoodi suur allahindlus -60%. Raamatusõbral oli, mida valida.
Stockmanni kõrval paikens tänavamüük, kus puu- ja köögiviljad olid täiesti söödavate hindadega. Vähe sellest! Kukeseened Eestist maksid Helsingis 7 eurot kilo. Tollel samal ajahetkel oli Järve Selveris eestimaise kukeseene hind 18 eurot kilo ja Jannseni kaupluse kõrval telgis 12 eurot. Kõike annab eurotsoonis omavahel võrrelda. Paraku vahel on võrdlustulemus päris karmilt Eesti kahjuks.
Esplanaadi Kappeli kohviku ümbrus elas ja rõõmustas. Kappeli kõrvale püstitatud laval vahetas üks jazzbänd teise välja. Nõnda päev läbi. Sõbraga mõtteid vahetades leidsime, et publikuks olevad soome inimesed on veidike teistmoodi kui meil Eestis. Palju, et mitte öelda lõviosa, oli 50+ põlvkonda kuuluvaid paare. Ehk teisisõnu maksujõulist keskklassi, kes võib endale rahulikult lubada n-ö tshillimist, kartmata tekitada rahakotti suurt auku.
Leidsin sealsamas Esplanaadil end küsimas, kuidas Tallinn kultuuripealinnana välja näeb. Kas ta on sel suvel miskitmoodi eriline? Kas üritus ajab üritust taga ja igaüks taipab, et Tallinn esindab poole miljardi eurooplase kultuuri? Võib-olla teen meie Kultuuripealinn 2011 korraldajatele põhjendamatult liiga, aga minu vastus on paraku ei.
Tagasiteel Helsingist Tallinnasse jälgisin teraselt inimesi laeval. Hõimurahvad olid enam-vähem pooleks. Põhjanaabrite olekust sain aru, et tegemist oli peamiselt turistidega. Paljud eestlastest olid sedavõrd vilunud meresõitjad, et tegin järelduse: need eestlased käivad Soomes tööl. Muide, need inimesed ei olnud purjus ega muidu bravuurikad. Olid hoopis asjalikud. Mõni mees hoidis oma tööriistakasti kui kõige suurem varandust kiivalt enda ligi.
Mul oli tegelikult heameel, et mu reis Tallinn-Helsingi-Tallinn ei toimunud reedel. Olen kuulnud reedeseid Helsingi-Tallinn laevu küüniliselt kutsutavat orjalaevadeks. Mõistagi selles tähenduses, et meie inimesed sõidavad nädalavahetuseks koju oma lähedaste juurde.
Tööriistakastiga mehed tekitasid minus kurbust. Kunagi ütles Kristjan Jaak Peterson trotsides: “Kas siis selle maa keel...” Mitte vähem trotsides küsin, kas siis see maa ei suuda oma rahvale tööd anda.
Miks meie omad peavad Soomes kümnete tuhandete kaupa tööl käima? Aitäh põhjanaabritele, et nad eestlastele tööd annavad. Mis poliitikat need meie valitsejad õigupoolest ajavad? Otse omadega ja ratsa rikkaks. Kellel on hea Eestis elada? 10% kõige jõukamatel. Kas on kerge olla Eesti noor töötu? Väga keeruline. Küsimused tõstsid pead kui kukeseened Eesti vihmas.
Reformarite-irlikate koalitsioon ütleb, et töölepinguseadust pole vaja muuta. Sotsiaaldemokraadid on täiesti selgelt teisel seisukohal. On vaja muuta ja kuidas veel!
Kui südaöö paiku D-terminaalis maabusime, siis ausalt öeldes ajasid gorod geroi Tallin loosungid nagu “Kultuuripealinn kutsub lendama” ja “Kultuuripealinn kutsub ekslema” mind sõna otseses mõttes oma infantiilsusega oksele. Mitte hämada, härrased! Elu võiks elada ka ärplemata. Hoolivalt, sallivalt, teisi inimesi austades. Nagu naaberriik Soome.
