Marianne Mikko poliitblogis: Mälestada või mitte mälestada?
Kui lugesin tänasest Päevalehest Wimbergi arvamuslugu “Vähem leina, rohkem elu” haarasid mind vastakad tunded. Seda enam, et olen ju ise Euroopa Parlamendi saadikuna ellu kutsunud üleeuroopalise kommunismi- ja natsimiohvrite mälestuspäeva tähistamise 23. augustil. Mind ajendas seda 2008. aastal tegema tõsiasi, et eurokoridorides räägiti tollal ikka veel nn uuest ja nn vanast Euroopast.
Eestlasena tahtsin ma kinnitust, et me oleme ikka üks ja seesama Euroopa, kellel üks ja seesama idenditeet. Võitlus Molotov-Ribbebtropi salapakti sõlmimise päev kuulutada mälestuspäevaks kandis vilja ning Euroopa Liidu 27 valitsust peaksid igaüks omal moel 23. augustil oma kodanikega Euroopa julma jagamise mälestuspäeva pidama.
Nüüd aga mündi teisest küljest. Tõepoolest, ka mind on vallanud alatasa just sellel, 2011. aastal sama tunne nagu Wimbergigi. Olen enam kui korra tabanud end mõttelt, kas pole mitte liiga palju kurbi tähtpäevi meil, eestlastel. Kas me elamise asemel mitte ei lange ülemäära minevikuheietustesse ja unustame tuleviku sootuks ära? Kas me mitte liiga palju ei pööra tähelepanu rahvatantsule ja unustame moodsa tantsu sootuks? Kas meis pole täheldatav sündroom, mis Vilniuse kultuuripealinnaks olemise puhul - liiga palju folkloori ja vähe seda, mille pärast lääneeurooplane tuleks mõõtu võtma meist kui innovatiivsest kaasaegsest tulevikku orienteeritud rahvast?
Tegelikult poleks asi nende mälestuspäevade rohkusega hull, kui meil vastukaaluks oleks tähistada sama hulk rõõmupäevi. Olgu siinkohal muidugi öeldud, et meie koos brittide ja hollandlastega oleme EL 27 hulgas kõige rohkem tööd rügavaid ja kõige vähem pidu pidavaid rahvaid üldse. Mõtlen punaste päevade hulgale kalendris.
Nagu töö rügamist, nii võtame me mälestamist ja tagasivaadet minevikku hoopis tõsisemalt kui elu üle rõõmu tundmist. Siinkohal meenub mulle väga eestlaslik käitumine 10 000 km kaugusel Lõuna-Aafrikas. Seal kaugel Kapimaal oli Eesti Seltsi otsustada möödunud sajandi 50ndatel, kas ehitada suvituskoht oma rahvale või rajada Kaplinna surnuaias eestlastele suurem matmispaik.
Mis te arvate, missuguse targa otsuse meie armsad Marid ja Jürid langetasid? Mõistagi, liisk langes suure häälteenamusega surnuaia kasuks. Kui ma nimetatud surnuaiakohta 20 aasta eest külastasin, siis tõdesin: too oli hoolimata päikesepaisteliselt Aafrika ilmast jumalast maha jäetud kurb ja sünge paik.
Kogu austuse juures meie rahva rängale ohvriterohkele ajaloole mõeldes, arvan ometi, et siin ja praegu on rõõmu ja armastust kordi rohkem vaja kui lõputut mälestamist. Muidu oleme me äravahetamiseni sarnased idanaabriga, kelle ainus idenditeet on seotud ohvriterohke sõja õilistamise ja lõputu meenutamise/mälestamisega.
