Kas hambaravihüvitise süsteem on hakanud lõpuks tööle või mitte, on Vinki sõnul endiselt raske öelda, sest on küsitav, kas täiskasvanute hambaravihüvitis jõuab ikka inimesteni, kellele see mõeldud on. "Kantar Emori andmetel polnud 2016. aastal 26 protsenti Eesti elanikest üle nelja aasta hambaarsti juures käinud. Nemad on riskigrupp, kellega riik peaks eraldi tegelema ning kelle puhul on väga tähtis, et nad jõuaksid hambaarsti juurde," rõhutas ta.
"Ka kehtestatud 50-protsendiline omaosalus takistab madala sissetulekuga inimesi hambaarstile jõudmast, sest 40-eurose riigitoetuse saamiseks tuleb ise 40 eurot juurde maksta," nentis Vink. "Omaosaluse võiks ära jätta, sest tavaline inimene ei saa sellest aru ja ka mina ei taba selle mõtet," lisas ta.
"Kindlasti on praegu suur osa hüvitise kasutajatest inimesed, kes niikuinii käivad regulaarselt hambaarsti juures ja see võib nüüd 40 euro võrra aastas odavam olla. Tundub, et eelmisel aastal kulunud 11,2 miljonit eurot on pigem toetanud inimesi, kes ka muidu hambaarsti regulaarelt külastavad," rääkis Vink.
Seega ongi peamine lahendamist vajav probleem riikliku hambaravihüvitise halb kättesaadavus. "Piirhindade kehtestamise tõttu ei ole paljudele patsientidele hüvitis kättesaadav, sest nüüdisaegsesse tehnoloogiasse, kvaliteetsetesse materjalidesse ja personali täiendkoolitusse investeerinud hambakliinikud ei suuda piirhindadega ära majandada," tõdes Vink. "Jõuga kehtestatud täidiste madalad piirhinnad sunnivad hambaarsti töötama kiirustades ja odavamate sisenditega, mille tõttu kannatab ravikvaliteet. Teisalt on turuloogikat mittearvestavad kunstlikud piirhinnad maapiirkondades hambaravi hindu hoopis tõstnud."
Täiskasvanute hambaravi hüvitamisel tuleks hambaarstide liidu juhi sõnul eeskuju võtta väga hästi toimivast eakate proteesihüvitisest, millega on äärmiselt rahul nii patsiendid kui ka hambaarstid. "Kättesaadavus on pea 100 protsenti, kõik patsiendid saavad käia oma raviarsti juures ning patsiendi jaoks toimub ravi hüvitamine ilma liigse bürokraatiata," sõnas Vink.