Kui tavaliselt on kitsaste aegade puhuks tallele pandud jahu, tikke ning soola, siis nii suure koguse seepide leidmine on haruldane, kinnitasid muuseumitöötajad ja ajaloohuvilised, kirjutab Eesti Päevaleht.

„Seepe oli kolmekümne ringis, kõik kenasti ühe- ja kahekaupa pappkarpides sees," rääkis seebivaramu leidnud Jaak Hansman ja lisas, et seebid ei saanud seina ja saepuruvooderdise sisse juhuslikult sattuda. „Kindlasti olid need kitsa aja tarbeks tallele pandud, pealegi pääses nende juurde maja seest üsna hõlpsasti."

Töömeest vaimustas kõige enam see, et seebid nimedega Palmõli, Kümblusseep ja Nurmenukk olid väga hästi säilinud - nad lõhnavad veel täna ja on pesemiseks täiesti kõlblikud.

Esialgseil hinnanguil olid seebid seina sees olnud enam kui kuuskümmend aastat. Need pärinesid Eestis tegutsenud seebitehastest Riviera, Aroom ja A. Frederking.

Frederkingi seebi- ja soodavabrik, mis oli kolmekümnendail Tartu suurim, tuntuim ja vanim, hävis 1941. aastal, kui taganevad punaväed selle maha põletasid.