Maja lammutati napilt enne kaitse alla võtmist

 (33)

Tallinna linnaplaneerimisamet (LPA) andis Pirital majaomanikule lammutusloa, ehkki kultuuriväärtuste amet soovis kogu kvartali kuulutada miljööväärtuslikuks alaks.

Luba lammutada Pirital nn arhitektide kvartalis asuv Ilmar Laasi projekteeritud elumaja pani nördima kultuuriväärtuste ameti (KVA), kelle hinnangul rikuti head tava kahe ameti vahel läbi rääkida, kirjutab Eesti Päevaleht.

Arhitektide kvartal on ala, kuhu esimese Eesti Vabariigi arhitektid valmistasid Teise maailmasõja järel endale eramud. 1946. aastal ehitama hakatud ning 1955. aastal valminud majad moodustasid KVA hinnangul ühtse ansambli, mille hiljutine lammutus osaliselt rikkus.

“Paju tänavas asunud maja lammutamine on minu jaoks täiesti arusaamatu samm. Me katsusime ühtse terviku moodustavad majad kaitse alla võtta, kuid enne kaitseala kehtestamist jõudis linnaplaneerimisamet omanikule anda lammutusloa,” pahandas KVA muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Oliver Orro.

Orro pidas kahetsusväärseks nii omaniku soovi lammutada ajaloolise väärtusega maja kui ka ameti informeerimata jätmist. “Plaanitavast lammutustööst saime teada alles tähelepanelikelt naabritelt,” imestas Orro. “On saanud heaks tavaks, et enne lammutusloa andmist planeeritaval miljöökaitsealal arutatakse loa andmine läbi ka meie ametiga, ent mingil põhjusel vaatas linnaplaneerimisamet sel korral heast tavast mööda.”

LPA ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Rain Seieri hinnangul on tegu pseudoprobleemiga ning juriidiliselt on kõik korrektne. “Tegu on täiesti standardse ja rutiinse asjaajamiskäiguga ning amet täitis täpselt seadust, sest me ei saa ju omanikule lammutusloa andmisega põhjendamatult viivitada,” selgitas Seier. “Me ei saa ju rikkuda inimõigusi ega omanikul lammutamist keelata. Vastasel korral võiks omanik linna vastu kohtukäiku alustada.”

LPA ehitislubade osakonna juhataja Arnold Knuudi sõnul pole olemas Orro väidetud head tava, vaid KVA-ga suheldakse volikogu määruses sätestatud juhtudel. “Määruses on kirjas, et me peame KVA-ga konsulteerima, kui maja asub juba miljööväärtuslikus kaitsealas või on ehitatud enne 1940. aastat. Käesoleval juhul selleks põhjust ei olnud,” rääkis Knuut.

Orro sõnul oleks õigeaegsel teatamisel jõutud võtta maja ajutise riikliku kaitse alla ning seejärel oleks jõutud kehtestada ka miljööväärtuslik kaitseala.

Linnaplaneerimisameti otsuse omapäi tegutseda muudab kummaliseks Nõmme linnaosavalitsuse arhitekti Tiina Paalbergi nõue, et lammutusprojekt saaks kooskõlastuse kultuuriväärtuste ametilt. Ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Rain Seier möönis, et selline tingimus oli tõesti kooskõlastuses, kuid tingimusel polnud seaduslikku jõudu ning seetõttu ei peetud vajalikuks selle täitmist ega ka KVA-ga suhtlemist.

Maja omanik sai lammutusloa kätte juba 28. detsembril ning ehkki loal on kirjas, et lammutustegevuse alustamisest peab ette teatama kolm päeva, oli järgmisel päeval maja juba lõhutud. Ka siin ei näe Seier midagi ebakorrektset: “Selline nõue on mõeldud eelkõige ehitustegevuseks. Lammutamisel ei pea sellest nõudest kinni pidama.”

Pirita halduskogu liikme Kaupo Nõlvaku sõnul plaanib majaomanik transiidiärimees Vassili Galaganov ehitada krundile umbes 350-ruutmeetrise villa.

Rasked võitlused Pirital

2001. aastal sai Piritale Täpiku teele ehitusloa Peterburi ärimees Alekhan Albogatšijev, kes ehitas plaanitust kaks korda suurema pindala ning kaks meetrit kõrgema maja. Linn nõudis ehituse peatamist ning lammutamist, kuid reaalseks lammutuseks kulus aega üle viie aasta.

Ehitusjärelevalve teenistuse spetsialisti Märt Ilusa sõnul on Täpiku maja lubatud kõrguseni lammutatud ning vähendatud ka pindala. Lõpliku lammutusmahu üle käivad omanikuga läbirääkimised.

Kui Ilusa hinnangul bojaarina käitunud Albogatšijevi maja asuti reaalselt lammutama, siis ebaseaduslikult Künnapuu 9 hoone kortermajaks ümber ehitanud isikud pääsesid väärteomenetluse ja trahviga. “Seda maja ei saanud me lõhkuda, sest seal olid juba heausksed ostjad sees. Künnapuu maja juures kaaluvad eraisikute huvid avaliku normi üle, sest tegelikult ei riiva maja teiste inimeste huve,” selgitas Ilus.

Heausksed omanikud, kes ostsid korteri pähe tegelikult kaasmaaomandit, on Ilusa sõnul pöördunud arendajate vastu siiski kohtusse ning tsiviilhagidest lõppsumma võib arendajale minna väga kalliks maksma.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines