Maimu Berg: Miks neid mitte valida
Ma ei usu, et see kirjatükk muudaks midagi valijate eelistuses, sestap tahan lihtsalt arutleda antud teemal ja eks ikka seoses Keskerakonnaga. Olen ise hukka mõistnud nende maitselagedat valimiskampaaniat, aga asja võib vaadata ka hoopis teise nurga alt. Sest sarjatagu seda parteid ja nende tegemisi kuidas tahes, oma valijate vähesuse üle ei ole neil kunagi olnud põhjust kurta ega ole arvatavasti ka seekord.
Mäletan, kuidas ammustel aegadel eelhääletamise järjekorras seistes vestlesin ühe kena daamiga ja püüdsin talle kogu aeg toonaste Mõõdukate eeliseid tõestada. Paistis, et jäi uskuma, kiitis koguni õhinal takka. Aga pärast tunnistas mulle, et valis ikkagi Keskerakonda. Et viimasel hetkel tulnud otsekui vaim peale ja sundinud teda just niisugust otsust langetama. Karta on, et sama vaim tuleb ka eelseisvatel valimistel ikka veel mõnede lihtsameelsete peale, kes väliseid asju sisulistele eelistavad, aga ju sellel on omad põhjused. Ma ei tahaks väita, et üleloomulikud.
Usun, et mitte ükski intelligentne inimene ei vaidle vastu, et Keskerakonna ja tema juhi ettevõtmised valimiskampaanias on olnud maitsetud. Selle kohta tavatsetakse öelda — odav populism. Aga kui järele mõelda, siis on supiköögi ja kartuli-puude performance ju vägagi empaatiline. Paljude süda läheb sellist rahvalähedust nähes pehmeks isegi siis, kui nad endale aru annavad, et tegemist on populistliku tsirkusega ja sellele kulutatud 640 000 krooni oleks saanud linnaelanike abistamiseks palju tõhusamalt kasutada.
Eriti suuri teeneid osutab Keskerakonnale ajakirjandus, kes iga nende aktsiooni võimendab ja Tallinnas sooritatut üle Eesti laiali kannab. Mitte ühtki eesti avaliku elu tegelast ei ole ajakirjandus nii võimsalt promonud kui Edgar Savisaart.
Keiser Nero oli küll vägev performance’i meister, kui ta Rooma linna põlema pani ja seda etendust siis vaimustusega jälgis, aga pressi osalus asja edasikandmisel oli olematu. Tõsi, Nero tegevus selle kunstiliigi valdkonnas on ulatunud üle aegade, aga tehniliste vahendite algelisuse tõttu võis see Rooma impeeriumis levida ainult kuulujutu tasemel.
Kui Savisaare etenduste juurde tagasi tulla (Jumala pärast, ma ei võrdle Nerot ja Edgarit, see oli vaid väike kõrvalepõige, ei enamat), siis kes oleks keelanud näiteks Jüri Pihli jagamast Vabaduse väljakul abivajajatele meie sotside naiskogu Kadri toredate naiste poolt kootud sooje sokke-kindaid, mille sisse sotsist allakirjutanu oleks saanud, lõpuks ometi, poetada oma kaasvõitlejatest poeetide luuletusi?
Või miks Keit Pentus või veel parem — Andrus Ansip isiklikult — ei jaga rahvale Vabadussõja mälestusmärgi all telekaamerate ees suurest termosest… ütleme maitsvaid kuumi sõõrikuid? Ainuüksi kujutlus sellistest aktsioonidest kandub kuhugi sürrealismi valdkonda. Aga miks see siis Keskerakonna puhul kuidagi loomulik on? Mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile.
Igatahes tekib kindlasti üks küsimus — mis on sellel kõigel pistmist linna juhtimisega? Mitte kõige vähematki. Sellele taskuks küll mõelda, kui seistakse küsimuse ees — miks neid mitte valida.
