Reet Roos teatab SL Õhtulehes, et temalegi meeldib rääkida soorollidest, ootustest või võrdsusest, aga seda ta endale juba ette kirjutada ei lase, missugune ta eesti naisena olema peab. Ja mida see „eesti naine” üldse tähendab?

„Igatahes ei saa ma aru aeg-ajalt lahvatavatest debattidest, kus naisi üritatakse liigitada vaata et religioosselt müstiliste terminite abil,” kirjutab Roos. „Nagu oleks naine midagi äärmiselt erilist, puutumatut ja igal juhul üldsusele arusaamatut.”

Eriti nõme on Roosi arvates, kui seda müstilisuse juttu ajavad naised ise. „Julgustaks ka mehi igasugust eidelora mitte liiga tõsiselt võtma ja sellele mitte kaasa koogutama. Muidu tekibki ühiskonnas hoiak, et naiseks olemine üksi on sada korda suurem vastutus kui isegi peaministriks või presidendiks olek.”

Roos suhtub umbusuga huvirühmadesse, kes üritavad end kuuldavaks teha ainult eristumise kaudu. „Läbilöömine ja tõsiseltvõetavus, eriti poliitikas, tulevad minu arust siiski tasakaalukusest, kompromisside tegemise oskusest ja muidugi ka enesekindlusest,” märgib ta.

Pole sisulist vahet, jätkab Roos, kas sa oled tüse vuntsidega onu või pikajalgne tibi; tõmmu musklimees või pontsakas tädi. Sõna on see, mis maksab! „Ma tean riigikogus ühte vuntsidega meest, kes on vaata et riigi edukaim poliitik,” kirjutab Roos. „Tean ühte pikakoivalist, kel on jõulise naispoliitiku potentsiaali. Tean ka ühte trullakamat prouat, kes on oma ala tippspetsialist. Tõsi, üliseksikat meest ei tule praegu küll ette, ehk pärast järgmisi valimisi.”

Aga mis on nende edu saladus? Ikka silmaring, isikuomadused, arukus. „Mõistus ei tule sellest, mis kellelegi sündides püksi sattunud on või milliseid ameteid ta näiteks enne poliitikasse tulemist pidanud on,” teab Reet Roos.

Roosi mõtteavalduste eesmärk ei ole ergutada naisi massiliselt riigijuhtimises osalema. „Ei erguta ma mehi, vaid arukaid inimesi, kel on midagi öelda, kes on midagi näinud ja keda kuulatakse.”