Magus kinnistu kesklinnas mängiti omadele

Eneselegi teadmatult sattus maadevahetuse tippajal, 2004. ja 2005. aastal sündmuste keskele Tallinna kesklinnas elav Anne.

Rahandusministeeriumi taga Kristiina tänaval sundüürnikuna elanud naine otsustas koos abikaasaga 1990-ndate keskel sama maja omanikelt ära osta. Tegemist on Uue Maailma linnaosas küllalt levinud, 1930. aastatel vineerimööblikombinaadi töölistele ehitatud kolmekorruselise elamuga.

Kui nad said mõne aastaga oma majaümbruse kenasti korda, hakkas neid huvitama ka kõrval asuv, ligi 1300-ruutmeetrine räämas ning võsastunud maatükk. “Seal käisid kogu aeg kodutud ja narkomaanid. Täielikult hooldamata maatükk,” rääkis Anne abikaasa. Mehe sõnul käis ta maatüki ostu võimalusi arutamas ka maa-ameti toonase juhi Kalev Kanguriga, kes olevat palunud tal vastav avaldus kirjutada.

2004. aasta sügisel kirjutaski majaomanik kaks samasisulist avaldust: ühe keskkonnaminister Villu Reiljanile ja teise Kangurile. Kangurilt saadud vastustes oli kirjas, et seni, kuni maatükk pole kinnistatud, ei võeta sellega ka midagi ette, ning naabrid saaksid maa osta vaid avalikul enampakkumisel.

Järgmise aasta märtsiks oli maatükk juba kinnistatud ning Anne saatis Reiljanile kinnistu ostmiseks ka uue avalduse. Reiljani vastus tuli kiiresti ja kõlas konkreetselt: riigivaraseaduse alusel ei kavandata kinnistu võõrandamist.

Ent napilt pool aastat hiljem kuulus magusas kohas asuv kinnistu juba Merko tütarettevõttele OÜ-le Woody. Paar kuud hiljem aga koputas Merko esindaja perekonna uksele ja palus allkirja, et nad nõustuks uute naabrite plaaniga alustada detailplaneeringu tegemist.