"Olgu kunstis või muudes eluavaldustes, mulle energia meeldib. Teatrilaval ei pea see tingimata väljenduma ekspressiivsetes žestides, kuid see kiirgusega kunstnik on jõuline, ta suudab otsustada ja oma otsused ka ellu viia," ütles Kolk Delfile. "Loomulikult, nii nagu NO99 oma pöördumises rahva poole ka tunnistab, on nad teinud vigu. Kes ei oleks? Eriti siis, kui su soovid ei ole kohased ja kuigi lihtsalt sobitatavad ühiskonda või varem sõlmitud kokkulepetesse."

"Teatrikriitiku ja -uurijana on mul kohutavalt kahju. Kahju just meie teatripildi pärast, kui püsima jäävad need, kes väga ei irriteeri, need, kellel pole midagi eriti öelda, kes ajavad oma igapäevast asja, võtmata ühtegi riski, muutmata midagi," ütles Kolk. "See poliitkorrektsus on viinud stagnatsiooni, mida kirjeldas juba Juhan Liiv: "Kes meeldida tahab, peab roomama, "jah" üteldes "ei" peab mõtlema"."

NO99 manas Kolgi hinnangul oma lõpu juba alustades ette. "Kohe, kui midagi välja ütled, algab lagunemine. Nad teadsid seda. Lõpp saabus siis, kui nad hakkasid aru saama, mida nad teevad, omandasid võtted. Nende sõnadega peab ikka väga ettevaatlik olema, need kipuvad tõeks saama," nentis ta.

"Aga julged mehed ja naised. Ka olukorras, kuhu nad olid jõudnud, oleks võinud teha teisi, Eesti teatripilti arvestades ehk paremaid valikuid. Aga neid oli vaja," ütles Kolk. "NO99 juhtidele omane egoistlik vaade – kui ei ole mind, siis ei saa olla ka NO-teatrit, ärgu olgu kedagi teist – on ülbe ja arrogantne, aga nende ehitatud struktuuris ainuvõimalik," lisas ta.

"Naiivse optimistina jääb üle vaid loota, et NO99 kadumine annab võimaluse Tiit Ojasool vabana senisest koormast vahelduseks ka näidelda, sündida Rasmus Kaljujärve või Eero Epneri teatril, ehk läheb Laur Kaunissaare tagasi Kanuti Gildi SAAL-i ja Ene-Liis Semper jätkab oma visuaalsete perfokate teekonda," ütles Kolk.