Maanteeameti juht: meie inimesed kardavad ettevõtetega rääkida
Olete olnud poolteist kuud maanteeameti peadirektor. Millised on esmased emotsioonid?
Sisseelamine on läinud üllatavalt kergelt. Eks mul tänagi on rohkem küsimusi kui vastuseid, aga probleemistikud – või siis nimetame need parem arenguvõimalusteks – on piiramatud. Olen märganud, et maanteeamet on väga ametnikukeskne. Minu arusaama järgi peaks maanteeamet olema pigem ettevõte, ainult mis ei teeni raha. Üllatuslik ongi see, et meil inimesed kardavad teiste ettevõtetega rääkida. Kõik on hästi ametlik, räägitakse ainult paragrahvide ja arvude keeles. Seda peame muutma.
Paragrahvide keeles rääkimine tuleneb ehk lõpututest vaidlustamistest ja kohtuasjadest, milles amet osaline on?
Kui ma astuksin korraks ettevõtja kingadesse, siis ma näen, kuidas kõik riskid on pandud ettevõtja õlule. Näiteks kõiksugu ehitusmaterjalide hinnakõikumistest tulenevad riskid on meie lähinaabritel maandatud teatud finantsinstrumentidega. Meie aga paneme kõik riskid ettevõtjale ja sealt tekivadki probleemid.
Probleemne on ka meie planeerimisoskus. Kui vaadata hankeprotsessi pikkust ja mis hindadega turul selle aja jooksul juhtub, siis loomulikult ettevõtja tahab ka raha teenida ja hakkab vaatama, kust seda saada. Siis algabki vaidlustamine, materjali kokkuhoid ja kvaliteedilangus. Peame hakkama paremini planeerima ja riske jagama.
Nii et maanteeametile suurema vastutuse võtmine on üks teie esimesi ümberkorraldusi?
Just, osa asju peame enda kanda võtma. Tänane situatsioon ei ole normaalne. Meil on täna laual 12 kohtuasja, mis me suudame küll lahendada, aga alati on see protsess väga keeruline. Olukord on läinud niikaugele, et me üritame igal pool trahve maksimeerida. Suhtumine on selline, et kui ainult leping lubab, panen ehitajale täie rauaga. Siis on loogiline, et nemad käivad oma nõuded ka maksimaalselt välja ja siis me ainult vaidlemegi.
Kas ehitaja ja ameti suhete soojenedes võiksid ära kaduda ka Mäo ristmikud, kus keegi sõita ei oska, ja Kukruse sillad, millel keegi ei sõidagi? Väo liiklussõlme peetakse juba detailplaneeringus ohtlikuks, aga see tuleb ikkagi kiirelt valmis ehitada, sest „muidu saab raha otsa”.
Ühtepidi on need tõepoolest seotud hankeprotsessiga. Aga keerukusastmelt lähevad nad kõik ühte Euroopa Liidu rahapatta. Need objektid tulid kõik korraga peale ja organisatsioonil polnud enam võimet neid hallata. Auto oli suurem kui garaaž. Teisalt peame hanketingimusi rohkem ühtlustama. Tihti on meil regioonides samad ehitajad, aga tingimused on kõigis erinevad.
Minister Juhan Parts on veendunud, et tee-ehituses on parim variant 2 + 2 sõidurajaga teed. Mis arvamusel teie olete?
Pean ütlema, et ma pole 2 + 2 usku, ma vaatan sellest küljest, kui palju on meil vahendeid, kui palju me saame endale lubada ja mis toimub liiklussagedusega. Pigem arvan, et meil tasuks katsetada 2 + 1 vahevarianti või isegi möödasõiduvõimalusega 1 + 1. Diskussioonikoht on siin, et meie tänased muldkehad, mis on tee all, ei ole nii laiad kui näiteks Rootsis või Soomes. Meie peame hakkama seda ümber ehitama. 2 + 2-ga kaasnevad teatud nõuded, näiteks teele pealesõidud peaksime me lahendama viaduktidega. Vaadake ise, Vaidas läheb meil jalakäijate sild üle. Kas olete seal kunagi mõnda jalakäijat näinud? Kõike seda on pärast vaja ju ka hooldada ja juba oma, mitte euroraha eest.
Mulle jäi juba kevadise „suusaskandaali” ajal silma, et kas tõesti on vaja igale regioonile eraldi juhatajat pluss kolme direktori asetäitjat.
Me võtame samm sammu haaval. Kõigepealt tahame välja töötada struktuuri, kus igas neljas regioonis on esindatud ehitus-, teehoolde- ja liiklusohutusvaldkond. Need üksused peavad olema kliendi juures. Aga me tsentraliseerime tugiüksused: finants, õigusabi, personal, infotehnoloogia tõstetakse ühte keskusesse.
Kui vaadata pikemat perspektiivi, siis tulevikus ei ole ehk vaja ka regioonide juhte. Mul on spetsialiste vaja rohkem kui asetäitjaid ja muid juhte. Aga me ei tee seda kohe, sest jällegi tuleb meie võimete piir ette.
Kokkuhoiust rääkides: kui palju on maanteeametil veel selliseid puhkebaase nagu hiljuti riigile antud mereäärne Vainupea kinnistu?
Minu teada oleme me kõik ära andnud. Vainupea läks RKAS-ile üle ja neid asju oli veel. Meile on jäänud üks korter Pärnus, millest olen regiooni juhiga rääkinud ja mille võime ka ära anda.
Kuidas te siis töötajaid motiveerima hakkate?
Selleks on teisi võimalusi kui puhkebaaside või suusareiside kaudu (naerab). Maanteeamet positsioneerub selliste ametite võrdluses heale kohale, aga spetsialistide taset vaadates varieerub palkade alumine ots väga tugevalt. Neid tuleb ühtlustada. Praegu on palkades väga palju juhuslikkust.
Kui palju hakatakse lähetustes käima?
Nüüd peab suure kokkutõmbamisega vaatama, et teisele poole kraavi ei läheks. Maanteeamet on rahvusvaheliste organisatsioonide liige, mille üritustel on vaja osaleda. Sinna ei pea aga saatma kümnete kaupa inimesi. Me just hiljuti planeerisime üritused aasta lõpuni ära ja neid tuli kokku viis-kuus tükki. Välislähetuste puhul on väga tähtis see, et Eestisse tuuakse informatsiooni tagasi ja jagatakse teistega.
Mis muudatused lähetuste eeskirja tehti?
Näiteks konverentsile minnakse siis, kui see toimub, ja ei olda pluss-miinus kahte päeva lisaks. Ööbimiskulutuse piirmäärad on paigas. Sellist korda varem minu teada ei olnud.
- Kui vaadata statistikat liikluses hukkunute kohta, siis on nende arv hoolimata kiiruspiirangutest ja karmimatest karistustest iga aastaga suurenenud. Kui 2010. aasta esimese üheksa kuuga oli liikluses hukkunuid 54, siis tänavu on surma saanuid juba 69.
- Maanteeameti peadirektori Aivo Adamsoni sõnul on lahenduseks teederegister, kuhu juba praegu kogutakse infot kõikide teede ja nende iseärasuste kohta. Sealt saab ohtlikud kohad välja sõeluda ja liikluse ümber korraldada, kuid seni pole registrisse kantud andmed olnud niivõrd kvaliteetsed, et neid saaks inimelude päästmiseks kasutada. „Liiklusohutus läbi liikluskasvatuse on pikem protsess. Ka seda, kuidas me liiklusohtlikke kohti defineerime ja ära hoiame, saab tegelikult mõõta. Teederegister ja loomisel teehoiukava aitab kindlasti seada eesmärke, millised ohtlikud kohad tuleb esmalt likvideerida,” ütles Adamson.
