Viie aasta eest hakkas kehtima uus tee seisundinõuete määrus, mille järgi tuleb teehooldajatel teeilmajaamadel silma peal hoida, et vajadusel (planeeritust varem) libedustõrjet teha. Määruse kehtima hakkamise ajal oli maanteeameti peadirektori asetäitja ametis hoolde ja arengu alal Andri Tõnstein, kes vastutas ka teehooldajatega sõlmitud lepingute eest.

Tõnstein ütles Delfile, et määruseid uuendati tema ametisoleku ajal sageli, kuid selle tõttu lepinguid uuendama hakata pole niisama lihtne. „Hooldelepingud on tehtud riigihangetega ja lepingu täitmise aluseks on riigihanke korraldamise ajal kehtiv õigusmäärustik ehk kui muudeti määrust ja taheti panna kõrgemaid nõudeid hooldajatele, siis seda ei ole lihtne teha – teine pool peab ka ju nõustuma. Halvemal juhul oleks pidanud isegi mõne uue hanke korraldama,” rääkis Tõnstein.

Hooldelepingutega oli Tõnsteini sõnul tol ajal olukord üldse väga kirju, juba lepingute pikkused ulatusid viiest kuni seitsme aastani. „Minu ajal läks [uue määrusega seoses] ainult üks leping muutmisele,” lausus Tõnstein ja lisas, et uue määruse saabudes pole kohustust vanu lepinguid muuta, kuna neile kehtivad nõuded, mis olid paigas lepingu kehtima hakkamise hetkel. Samas on tee omanikul kohustus täita kehtivaid nõudeid, nii et olukord oli vastuokslik.

„Too hetk oligi see dilemma, et tee omanikul justkui on kohustus ju täita kehtivaid õigusakte, aga kuna maanteeamet tee omanikuna oli toona hoolde tegemise kohustuse andnud lepinguga hooldajatele täita, siis teatud mõttes maanteeametilt nõuti võimatut,” rääkis Tõnstein. Mehe sõnul kokkuvõttes lepingute ennetähtaegset ülesütlemist otseselt ei kaalutudki ja ministeeriumi poole Tõnsteini mäletamist mööda nõu või lisarahastuse saamiseks samuti ei pöördutud.

Valdavalt on probleem rooli ja istme vahel – juht peab iga hetk teeolusid hindama.

Kui rääkida teeilmajaamade ja kaamerate võrgust, siis see töötas 2011. aastal samadel põhimõtetel kui praegu, kuid võrku on Tõnsteini sõnul oluliselt täiustatud ja kaasajastatud. „Mida ei olnud ja tänagi tegelikult ei ole, on see info, mis toimub jaamade vahel. Praegu räägitakse sellest, et hakatakse seda tegema. On üksikuid kohti, kus on anomaaliad: temperatuur erineb võib-olla mõne kraadi ja võibki ühes kohas vesi joosta ja teises olla hästi libe,” märkis Tõnstein.

„Ma siiralt loodan, et iga hooldaja teeb oma tööd parima oskuse ja teadmise järgi. Ega keegi ei taha ju, et autod kokku põrkaks ja inimesed hukka saaks,” kommenteeris Tõnstein ja küsis esmaspäeva öösel juhtunud bussiõnnetuse kohta, kas on teada, milline oli vastassuunavööndisse kaldunud veoauto ja veokiga kokku põrganud bussi kiirus. „Tegelikult ju valdavalt on probleem rooli ja istme vahel – juht peab iga hetk hindama teeolusid. Teeomanik ei saa kõike lõpuni teha, suve ei saa talve tuua. Ikkagi juht peab ka vastutama. Ei saa öelda, et ainult hooldaja oli süüdi.”

Tõnstein lahkus üsna pea pärast määruse kehtima hakkamist ehk 2011. aasta kevadel ametist, seda seoses toonase lähetuste-skandaaliga. Mäletatavasti käisid maanteeameti juhtivtöötajad mitme aasta jooksul ameti kulul Rootsis suusatamas ja Genfi autonäitust külastamas.