Maanteeameti peadirektor Aivo Adamson märkis regionaalminister Siim Kiislerile saadetud kirjas Tallinna teede olukorra kohta, et ettekirjutuse tegemine ja sunniraha määramine ei lahenda olemasolevat olukorda ja ei sunniks kohalikke omavalitsusi tegema valikuid, mis toetavad nende teede säilimist ja arengut, teatab BNS.

Adamson saatis kirja vastusena Kiisleri veebruari keskel saadetud kirjale, milles regionaalminister juhtis tähelepanu Tallinna teede kehvale olukorrale ja palus informatsiooni viimasel ajal läbi viidud või plaanitavate järelvalvemenetluste kohta omavalitsustes.

Tallinna 900 kilomeetri pikkuse tänavavõrgu säilitusremondi vajadus aastas on maanteeameti esialgsetel andmetel 10 miljonit eurot eeldusel, et teedele on eelnevalt tehtud õigeaegseid säilitustöid. "Arvestades aga tänast Tallinna teede olukorda ning seda, et linna teede remont on kulukam kui riigimaanteedel, kuluks Tallinnal teede korda tegemiseks umbes 30 miljonit eurot aastas viie aasta jooksul," märkis maanteeameti juht.

Adamson andis Kiislerile teada, et maanteeamet kavatseb tõhustada järelevalvet kohalike teede üle ning selleks on ameti struktuuris loomisel kohalike ja riigiteede järelevalve üksus.

"Maanteeametil on teeseaduse alusel ülesanne teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi ja ettekirjutuse täitmatajätmisel määrata sunniraha ülemmääraga ühel korral 2000 eurot või rakendada asendustäitmist. Meie hinnangul ettekirjutuse tegemine ja sunniraha määramine ei lahenda olemasolevat olukorda ja ei sunniks kohalikke omavalitsusi tegema valikuid, mis toetavad nende teede säilimist ja arengut. Olukorras, kus Eesti kohalikud omavalitsused, kaasa arvatud Eesti suurim omavalitsus Tallinn on aastate jooksul teede hoidu panustanud kordades vähem, kui oleks vajalik teede seisundinõuete tagamiseks ja teedevõrgu säilitamiseks, on vaja ilmselgelt rakendada tõhusamaid meetmeid kui lihtsalt ettekirjutuse tegemine," märkis maanteeameti juht.

Ta tõdes, et paljudes omavalitsustes puudub teedealane kompetents, mis võimaldaks neil tõhusa teehoiuga tegeleda ning sealt tuleb ka võimalus, et langetatakse valesid otsuseid.

"Teehoiu korraldamine ja selle eest vastutamine on teeomaniku kohustus ja teeomaniku valikute tegemise küsimus, kuidas oma eelarvet jaotada ja kuidas komplekteerida oma valitsusala eriala spetsialistidega. Raha puudus ei pruugi olla alati argument iseenesest, pigem on tegemist valikute tegemisega, kuhu raha suunata. Maanteeamet kavatseb edaspidi oluliselt tõhustada kohalike teede ja riigiteede üle järelevalvet. Selleks on maanteeameti struktuuris loomisel eraldi struktuuriüksus ning kohalike teede järelevalve teostamiseks koostatakse kindel tegevuskava. Järelevalve käigus peaks ka selguma täpsemalt, milline on omavalitsuste kompetents ja mis on teede olukorra mittevastavuse põhjused," nentis Adamson.

Maanteeameti juhi sõnul peavad omavalitsused pöörama suuremat tähelepanu teedeehituse kvaliteedi kontrollimisele ning selle tagamisele. Väiksematel omavalitsustel puuduvad sageli tee-ehituse hangete professionaalseks läbiviimiseks vastavad spetsialistid. Maanteeamet näeb lahendusena seda, et kohalikud omavalitsused ja maanteeamet võiksid teha koostööd ning korraldama võimalusel ühishankeid, kus maanteeamet oleks abiks projektide ja ehitustööde tellimisel. Samuti saaksid omavalitsused Adamsoni sõnul omavahel koosööd tehes korraldada teede ehitamiseks ja hooldamiseks ühishankeid, mis võimaldaks kompetentsi koondada.

Eestis on avalikke teid kokku 58 500 kilomeetrit, millest maanteeameti hallatavaid riigimaanteid on 16 500 kilomeetrit ning kohalikele omalitsustele kuuluvaid teid 23 500 kilomeetrit. Eesti suurimal omavalitsusel Tallinnal on hallata 900 kilomeetrit teid.

Maanteeamet on kohalike teede seisundinõuete täitmist kontrollinud, kuid see tegevus ei ole süsteemne ja on pigem suunatud nõustamisele ning tähelepanu juhtimisele. Maanteeamet on aastatel 2011-2012 viinud kontrolli 38 omavalitsuses ning teinud ettekirjutuse ühel korral. Harju maakonnas läbi viidud kontroll ei hõlmanud Tallinna.

"Meie järelevalvealane ressurss on suunatud pigem riigimaanteedele, kuid samas oleme alati reageerinud, kui oleme saanud teatise või informatsiooni teedeseisundite kohta mitte riigi hallatavatel teedel. Kohalike teede teehooldealases tegevuses on puudusi ning kohalike teede seisund ei vasta sageli nõuetele. Põhjuseid, miks kohalike teede seisund on halb, on ilmselt mitmeid, põhjus võib olla ehituskvaliteedis, õigeaegses remondi tegematajätmises ja hooldamises või hoopis kompetentsi puudumises," märkis Adamson.

Maanteeameti arvutuste kohaselt on 16 500 kilomeetri riigi teedevõrgule vaja seitsmeaastase tsükli jooksul investeerida üksnes teede säilitamiseks 120 miljonit eurot aastas, et tagada teedel normaalne sõidetavus.

Regionaalminister Siim Kiisler saatis veebruari keskel maanteeameti peadirektorile kirja seoses omavalitsuste puudujääkidega teede korrashoiu tagamisel. Kohalike teede seisundinõudeid reguleerib majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus, kuid Kiisleri sõnul on reaalsuses määruse lisas toodud nõuded kattega teele nii mõneski omavalitsuses, nagu näiteks Tallinnas, ilmselgelt täitmata.

Teeseadus sätestab, et üle 20-sentimeetrise läbimõõduga ja üle viie sentimeetri sügavusega auk peab olema tähistatud liikluskorraldusvahendiga ning aukudega ala peab olema tähistatud lõigu kogu pikkust tähistava lisatahvliga varustatud liiklusmärgiga.

"Samas ei ole minule teadaolevalt seda alati jälgitud ning seega ei täideta ka seadusandja antud eesmärki, milleks on ohutu liiklemise tagamine," märkis minister maanteeametile saadetud kirjas.