"Ma ei saa aru, kuidas juht ei näinud! Tüdrukul oli valge kleit seljas."

Täna südapäeval maetakse Tõstamaa surnuaiale Hanna-Mary. Kitsuke kruusatee, kaks pisikest puust hobust lillesülemite keskel ja lõputu äng, mis haarab kõiki, kes üksikust lepapuust mööduvad.

Valged kalmuküünlad põlevad, eile peatusid siin kõik Kastna küla inimesed — kes teel Tõstamaale, kes spetsiaalselt siia oma küünalt põletama tulnud. Igaühel on oma mõtted, aga kõiki neid seob ühine ahastus — miks pidi see juttude järgi purjus mees kihutama nii ogaralt sel väikesel teel, mis on vaid ühe auto laiune.

Hanna-Mary ema on sättinud kõik lilled ilusti korda ja pannud küünlad taas põlema ning kiirustab minema. "Ma ei taha midagi öelda, see rääkimine ei muuda enam midagi."

Loe edasi Õhtulehest!