Luurajate väitel otsiti nuhkimise abil kaastöölisi
Kas salajase kaastöötaja palkamise plaan eksisteeris ka tegelikult või mõtlesid luurajad selle välja pärast nuhkimise ilmsiks tulekut mullu veebruaris, on võimatu öelda. Igatahes peastaabi luureosakonna ehk J2 tõlgendus, et nad võivad salajaste kaastöötajate väljaselgitamiseks inimeste järel luurata, andis neile sisuliselt õiguse nuhkida valimatult kõikide Eesti inimeste järele. Tegelikult olid kaitseväe luure õigused aga seadustega kitsalt piiritletud.
Ühegi süüdistuseta jäänud kriminaalasja lõpetamise määruse järgi tegi toonane luureosakonna ülem Riho Ühtegi alluvatele ülesandeks leida mooduseid, kuidas peastaap võiks teada saada riigisaladuste võimalikust lekkimisest. Tunnistajate ütluste järgi olevat peastaabile ka varem laekunud infot võimaliku lekke kohta.
Tunnistajate väitel hakkasidki luurajad just sel põhjusel kolme kaitseväe ametniku järel luurama. Luurajate põhjendused seab kahtluse alla ka see, et ühelegi kolmest mehest koostööle asumise ettepanekut ei tehtud. “Jälitusmenetlusega kogutud teave ei andnud [lünk] ega luureosakonna ülemale Riho Ühtegile vajalikku kinnitust, et keegi kontrollitud isikutest oleks sobiv kandidaat salajasele koostööle kaasamiseks,” seisab määruses.
Riigiprokuratuuri dokumentidest selgub ka, et kogu luureskandaali taga ei olnud vaid üks hea fantaasiaga luuraja, nagu seni on mõista antud, vaid sellesse oli kaasatud vähemalt osa kogu luureosakonnast. Operatsiooni korraldamiseks koostati jälitustegevuse plaan ning selle alusel jagati ametnikele ülesanded.
Juba 2004. aasta kevadel tutvus toimikuga ka selleaegne peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman, kelle üheks ülesandeks oli ka luureosakonna töö kontrollimine. Prokuratuurile antud tunnistustes väitis Laneman, et üldjuhul talle jälitustoiminguid hinnangute andmiseks ei esitatud ning tal ei ole ka tekkinud ühtegi kahtlust seaduse rikkumise kohta. Kaitseväe juhatajal Tarmo Kõutsil polnud tema alluvuses toimunust aga üldse mingit aimu ning tema sai kõigist sigadustest väidetavalt teada alles ajalehest lugedes.
Milliste võtetega kolme mehe järel luurati, on määrusest eemaldatud. “Sellist tegevust võib oma olemuselt pidada andmete varjatud kogumiseks,” on ainus alles jäetud lause. Samuti leiab sealt viite, et luurajad kogusid ametnike kõneeristusi.
Juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp nimetas peastaabi tegevust ebaseaduslikuks ning õigusriigi põhimõtetele mittevastavaks. Kuna luurajad olid veendunud oma tegevuse seaduslikkuses, süüdistusi kellelegi ei esitatud.
Riigiprokuratuuri dokumentidest selgub, et ebaterveid fantaasiaid sisaldanud operatiivtoimikutest olid teadlikud ka vähemalt neli tolleaegset riigikogu liiget.
Nendeks olid Väino Linde, Mart Opmann, Ivari Padar ja Ain Seppik ehk julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liikmed. Neli rahvateenrit tutvusid ministeeriumi ametnike kohta käinud toimikutega juba 2004. aasta mais. Kriminaalasja lõpetamise määruse kohaselt leidsid riigikogu liikmed, et toimikud on vormistatud seaduse kohaselt.
“Toimikuid meie sisuliselt ei kontrolli, vaid vaatame lihtsalt, kas kõik vajalikud load on olemas,” ütles Ain Seppik. Seppik lausus, et ei mäleta täpselt, mis asjaolud selle toimiku juures talle teada olid.
“Luure rikkus seadust, aga see, et mingi komisjon tegi praaki või ei saanud aru, mida nad teevad, ei tohiks vabastada (luurejaid — toim) vastutusest. Minu meelest on see ohtlik pretsedent,” lausus Jürgen Ligi, kes oli luureskandaali avalikuks tulemise ajal kaitseminister.
