Ka varem olid krokodilli juures sildid väljas, et tegemist on ohtliku loomaga. „Aga kui me turvakaamera pilte nägime, siis me enam ei riskinud,” rääkis loomaia direktor Mati Kaal Nelli Teatajale. „Inimesed tõstsid lapsi barjääri kohale, et näe, kroku on seal all. Kroku aga arvas, et talle on toitu toodud ja õppis hüppama.”

Viimati hammustas jääkaru Franz ühel purjus mehel käe otsast. Mati Kaalu sõnul on 36 aasta jooksul mitmesugused loomad võtnud 11 kätt, talitajate käsi on nende hulgas kaks. Sõrmi ei jaksa keegi kokku lugedagi. „Sel viimasel mehel vedas,” selgitas Kaal, „sest käed lähevad reeglina õlast saadik, kuna õlaliiges annab kõige kergemini järele.”

Käest ilmajäänute hulgas on üks seitsme-aastane poiss. „Poiss küsis kiirabis teadvusele tulles esimese asjana, et millega ma nüüd kirjutama hakkan?” rääkis Kaal. „Ta pidi just sügisel kooli minema. Seda tegi tookord lõvi.” Teised käest ilma jäänud olid aga kõik purjus mehed.

Kord aga leidsid loomaaia töötajad hundi puuri juurest väga eeskujuliku maniküüriga, lakitud küünega daami sõrme. „Tahtsime selle panna piirituse sisse, väravasse ja sildi juurde, et kes ei usu neid silte, nendega juhtub niimoodi,” jutustas Kaal. „Kahjuks linn ei lubanud — et ei ole esteetiline. Ma ise küll mõtlesin, et esmaklassiline maniküür ju — miks ta esteetiline pole. Tõenäoliselt oleksid muud sõrmed ja käedki ära jäänud.”

See mees, kes käest ilma jäi ja karule pudeliga pähe lõi (või käis see pigem vastupidises järjekorras), rääkis haiglas, et tema tahtis karule küpsist pakkuda. Et tema meelest oli karul kõht tühi. „See pidi ikka kange mees olema, kui üks käsi otsast ära ja jaksas teisega veel pudeliga virutada,” sõnas Kaal. „Ma arvan, et ta lõi enne, kui käest ilma jäi. Muidu oleks karu võib-olla käest lahtigi lasknud, aga kui ta selle pudeliga sai, siis hammustas lihtsalt krõmpsti. Kui muidu on käed tavaliselt rebitud ära, siis seekord hammustas karu käe pooleks nagu makaroni.”

Ent mitte ainult krokodillid, karud ja lõvid pole ohtlikud, vaid ka kõik teised loomad, sest nad kaitsevad oma territooriumi. „Kunagi oli meil üks talitaja, kes istus sebra aialati peal ja sebra hammustas tal kannikast tüki ära,” meenutas Kaal. „Ometi ta on taimetoiduline loom. Asi oli selles, et see tagumik oli pulga vahelt tema territooriumil sees ja sebra andis märku — siit saadik on minu ala.”

Pole parata: kõige ohtlikum elukas looma aias on külastaja. „Ta on ohtlik endale, on ohtlik loomadele ja ohtlik ka kaaskülastajatele,” leiab Kaal. „Mitte et külastaja oleks ise ohtlik, aga mõni neist tekitab situatsioone, mis on ohtlikud talle endale ja teistele.”

Inimesed arvavad Kaalu sõnul sageli, et loomaaia loomade probleem on see, et nad puuris on. See on eksitus. „Meie loomade põhiprobleem on, mida teha ajaga. Looduses kulub loomadel põhiline aeg toidu hankimiseks, aga siin tuuakse toit kindlal kellaajal kandikul ette. Ülejäänud ajaga on raske midagi peale hakata. Jumal tänatud, et neile tuuakse inimesi näha. Üks pullim kui teine ja nii nad end lõbustavadki inimeste vaatamisega.”