Keskkonnauuringute keskuse laboris tehti mikroskoobivaatlusega kindlaks, et tegemist oli vetikaga. Seejärel küsisid nii keskkonnainspektsioon kui ka Keskkonnauuringute keskus mitmelt eksperdilt arvamust, millise vetikaliigiga võis täpsemalt tegemist olla.

Limnoloogiakeskuse professor Ingmar Ott eristas mikroskoobivaatlusel saadud fotode põhjal kaks dominantset sinivetikaliiki. Üheks sinivetikaliigiks oli Anabaena lemmermannii, mis põhjustab Eesti järvedes, eriti pehmeveelistes järvedes nagu ka Lohja järv, üsna sageli veeõitsenguid. Teine sinivetikaliik võis olla tema hinnangul Microcystis viridis. "Täpsemat määratlemist segas kujutise kvaliteet, " selgitas Ott. Mõlema nimetatud liigi tüved on võimelised tootma toksiine.

"Nagu näitas 2008. aastal riikliku seire käigus läbiviidud uuring, on Lohja järve olukord ka vee keemiliste omaduste, fütoplanktoni ja taimede poolest kesine," lisas professor Ott.

Sinivetikate osas ekspertide arvamused kattusid. Ekspertide hinnangul oli tegemist õitsengu lõppfaasiga ning praegustel andmetel ongi järvevesi juba selginenud.

Seni kuni vees leidub sinivetikaid, tasub suplemisel ja vee kasutamisel järgida terviseameti kodulehel olevaid soovitusi.

Laupäeval, 18. augustil tuli häirekeskusele teade, et Kuusalu vallas Loksa linna lähedal asuv Lohja järv on reostunud kalda ääres umbes 15 meetri laiuselt kokku poole kilomeetri ulatuses. Vesi oli värvunud rohekaks ja lehkas. Päästeameti ja keskkonnainspektsiooni ametnikud suundusid olukorda kontrollima. Keskkonnainspektsioon kutsus kohale ka keskkonnauuringute keskuse labori esindajad, kes võtsid järvest veeproovid. Laborist öeldi juba esmase analüüsi põhjal, et tegemist on vetikaõitsengust põhjustatud muutustega.