LOE, kuidas Rait Maruste õigustas riigikogus komisjoni istungite salvestiste hävitamist!
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste kaitses eile riigikogus pikalt eelnõu, millega hävitatakse peale riigikogu koosseisu lõppu komisjonide istungite helistalvestised.
Eelnõu menetleja on Maruste sõnul küll põhiseaduskomisjon, kuid eelnõu algatamise initsiatiiv ei tulnud ei komisjoni esimehelt ega komisjonilt endalt. See tuli riigikogu kantseleilt ja riigikogu juhatuselt, põhjuseks meie kehtiva õigusnormi puudulikkus ja ebaühtlus ning vähene avatus.
"Pean vajalikuks märkida ka seda, et minule on omistatud riigikogu komisjonide materjalide 30-ks aastaks salastaja ja nüüd jälle salvestiste hävitaja staatus. Ma pole teinud ei üht ega teist. Kõik ettepanekud eelnõus on sündinud pikas ja põhjalikus töös riigikogu kantseleiga, samuti riigiarhiivi inimestega."
"Eelnõu menetlemise ajal ei teinud ükski fraktsioon – eriti opositsiooni poolt vaadates – ühtegi ettepanekut, st Keskerakonnalt ega IRL-ilt ei tulnud ühtegi ettepanekut."
"Eelnõu vahetuks ajendiks oli aga kohtuvaidlus Eesti Ekspressi ajakirjaniku ja riigikogu kantselei vahel nn elamislubade müügi uurimiskomisjoni materjalide kättesaadavuse asjus, täpsemalt salvestiste kättesaadavuse asjus. Kohtuvaidlus on läbinud kaks astet ning on praeguseks riigikohtus. Kahes esimeses lahendis jäi riigikogu kantselei selgelt kaotajaks ning on suur tõenäosus, et nii läheb see ka riigikohtus. Seega on riigikogu paratamatult sunnitud täpsustama oma komisjonide töö tulemuste fikseerimise ja kasutatud materjalide staatuse reegleid."
"Tänane eelnõu on kahe eraldi seisva eelnõu, põhiseaduskomisjoni algatatud eelnõu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu ühendamise tulemus. Nagu märkisin, aitas eelnõud ette valmistada ka riigikogu kantselei ja fraktsioonide esindajate vaheline töögrupp."
"Eelnõu üks peaeesmärke on ühtlustada komisjonide praktikat istungite protokollide sisu mõttes ning muuta seeläbi komisjonitöö avatumaks, läbipaistvamaks ja informatiivsemaks. Seetõttu muudetakse eelnõuga komisjonide protokollid senisest põhjalikumaks, protokollid peavad kajastama istungi käiku ning vastuvõetud otsuste ja seisukohtade kujunemist."
"Vaba arutelu võimaldamiseks ei seostata neid arutelusid isikutega, kuid kõneleja seisukohad protokollitakse täpselt tema taotlusel. Lisaks näeb eelnõu ette, et komisjoni liikme nõudmisel kantakse komisjoni istungil tehtud hääletuse tulemused protokolli nimeliselt. Protokoll muutub avalikuks peale selle allkirjastamist ja dokumendiregistrisse kandmist."
"Selleks, et põhjalikku protokolli koostada, komisjoni istungid helisalvestatakse. Helisalvestis on protokolli koostamise abivahend. Komisjoni ettepanek on määratleda helisalvestise staatus ja näha ette selle säilitamise aeg. Komisjoni ettepanek on sätestada, et helisalvestis on abivahend protokolli koostamiseks ning sellel olev teave on asutusesiseseks kasutamiseks."
"Kuna helisalvestisel on abistav funktsioon, mille tulemusel valmib põhjalik dokument, siis helisalvestist ennast dokumendina ei vaadelda ning eraldiseisvana ei oma see väärtust, st arhiiviväärtuslikuks osutub üksnes helisalvestise tulemusel valmiv protokoll. Seetõttu on komisjoni ettepanek helisalvestis säilitada kuni riigikogu koosseisu lõpuni, kuna koosseisu lõppedes langevad eelnõud menetlusest välja."
"Komisjonis arutleti ka võimaluse üle helisalvestis säilitada kuni protokolli valmimiseni, kuid kuna praktikas on esinenud situatsioone, kus protokollis kajastuvat teavet on vaidlustatud ning on osutunud vajalikuks selle kontrollimine, siis leiti, et helisalvestis võiks olla kättesaadav vähemalt koosseisu lõpuni."
"Kuna helisalvestis on abivahend, mis ei ole mõeldud avalikuks kasutamiseks, siis ettepanekuga nähakse ette, et helisalvestile on juurdepääsu õigus komisjoni ja juhatuse liikmel ning komisjoni ametnikel tööülesannete täitmiseks. Teised isikud võivad helisalvestisega tutvuda põhjendatud huvi korral komisjoni esimehe loal."
"Põhimõtteliselt sama printsiibi järgi käib meil ka nende riigikogu liikmete osalemine komisjonide töös, kes ei ole komisjoniliikmed. Põhjendatud huviga on tegemist näiteks juhul, kui istungist osavõtja soovib protokollis kajastatu õigsust kontrollida. Ettepaneku tegemisel on arvesse võetud komisjoni istungite kinnisuse printsiipi, mis omakorda on kantud vaba diskussiooni tekkimise soodustamisest ning üldtunnustatud Chatham House'i reegli rakendusest komisjonide töös."
Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson küsis Marustelt, et miks on vaja lindistusi kustutada, sest aasta tagasi olid nii tema kui Sven Mikser hävitamisele vastu.
Maruste vastas, et tänased salvestised on korrastamata massiivsalvestis. Seda on kümnetes, kui mitte öelda sadades tundides, kui kõik komisjonid kokku võtta.
"Kui me tahaksime neid säilitada mingisugusel ratsionaalsel viisil kasutamise eesmärgil, siis tuleks seda salvestiste massiivi kuidagi korrastata. Te teate, kuidas komisjonide istungid toimuvad. Seal räägitakse asjast, aga räägitakse ka kõrvalistest asjadest, tehakse nalja ja mis iganes, kusjuures ei ole selge, kes parasjagu räägib, mis tähendaks seda, et kui me tahame salvestist kasutada, peaks olema võimalus öelda, et Kadri Simson, Aivar Sõerd jne räägivad, vastasel korral on see suur kogum müra," rääkis Maruste.
"Me küsisime spetsiaalselt, mida arvab sellest korrastamata massiivist riigiarhiiv. Riigiarhiivi inimesed vastasid, et neid see korrastamata mass ei huvita. Sellest lähtuvalt on siia kirja pandud see, mis siin kirjas on, ehk me säilitame seda salvestist kui abimaterjali ühe koosseisu sees neli aastat. Avaliku teabe seaduse kohaselt võib asutusesisest teavet säilitada viis aastat ja erandjuhtudel võib asutuse juht võtta vastu otsuse, et neid säilitatakse 10 aastat maksimum, seda kasutatakse näiteks diplomaatiliste memode puhul. Aga kas me peaksime seda korda siin rakendama või mitte? Me leidsime komisjonis peale pikki arutelusid, et jääme selle ühe koosseisu reegli juurde, sest oli ka ettepanekuid, et osa inimesi arvas, et tuleks hävitada kohe, niipea kui protokoll on koostatud, siis tuleks helisalvestis kõrvaldada. Nii et see on pikkade arutelude tulemus, mis on täna pakutud," lisas Maruste.
Simson küsis edasi. "Mina kuulun rahanduskomisjoni riigikogus, kus ei tehta salvestisi ja kus protokoll on n-ö laiendatud päevakord, seal ei kajastata mitte mingit arutluskäiku. Mul ei oleks mitte midagi selle vastu, kui selle asemel, et kaitsta õigust igaühel sellel koosolekul nalja teha, toimiks koosolek nii, et koosoleku juhataja, komisjoni esimees, annab sõna ja see sõna on sisukas ja seda sõna ei häbeneta hiljem näha kas laiendatud protokollis või kuulata lindilt. Kas te nüüd väidate, et selle uue eelnõuga hakkavad ka rahanduskomisjoni protokollid automaatselt edasi andma arutelu käiku või jäävad nad sama üldsõnaliseks, nagu nad on senini olnud?"
"Meie püüame siin kehtestada üldregulatsiooni, mis peaks kehtima kõikide komisjonide suhtes. Nagu ma ütlesin, komisjonidel on oma eripära, olgu see siis riigikaitsekomisjon, väliskomisjon, ka rahanduskomisjonil on oma spetsiifika, võimalik, et seal teha protokolli 400 muudatusettepaneku suhtes võetud seisukohtadele on koormav. Aga siiski see reegel, mida me püüame siin kehtestada protokollide sisu osas, peaks laienema kõikidele komisjonidele. Ma loodan väga, et komisjonide protokollid saavad usaldusväärseks ja informatiivseks dokumendiks, mida nad algselt oma idee kohaselt ka peaksid olema ja kantuna dokumendiregistrisse saavad aluseks ajaloolistele hinnangutele ja ka analüüsidele," vastas Maruste.
Siim Kiisler (IRL) küsis, miks on üldse vaja kehtivat korda muuta. "See korrastamatus kestaks lihtsalt edasi. Me reguleerime riigikogust väljapoole jäävat elu detailideni ja meie enda sisemine asjaajamine on üsna korrastamata ja väga ebaühtlane. Seda ei saaks riigi keskasutus endale lubada, ei peaks lubama. Mis puudutab seda avatust, siis suuremat avatust tagaks kaks asja. Üks on selgelt põhjalikumad, detailsemad, informatiivsemad protokollid, mis kantuna dokumendiregistrisse on kõigile kättesaadavad ja igaüks võib neid lugeda ja mõista, kuidas arutelu käis. Teine osa on see, mida ma teile juba korra püüdsin selgitada, et riigikogu eelnõude menetlemisse oleksid kaasatud vähemalt kõik need, kes olid algselt eelnõude menetlemise juures, kui nad seda soovivad. Tuleb välja, et tänane praktika seda niimoodi alati ei ole," vastas Maruste.
Maruste küsis seejärel talle küsimuse esitanud Eldar Efendijevilt, kas tema on kuulanud ühte lindistust. "Mitte ühtegi nendest? Ei ole. Mina olen ja see on päris kannatusterohke ettevõtmine, kui kuulata ära näiteks kaks tundi komisjoni istungit. Ma tunnen kaasa nendele ametnikele, kes tegelikult peavad tänase tehnoloogia abil nende salvestiste põhjal tegema korraliku protokolli. See on vaevarikas ja väga suurt täpsustust ja ka mõistust nõudev ettevõtmine. Aga lihtsalt selle massiivi kuulamine on väga kannatusterohke ettevõtmine. Seetõttu arvata, et see sisaldab pöördumatut kahju kultuuriloole või poliitilisele ajaloole, on minu arvates üle tähtsustatud selles mõttes, et komisjoni tööd kajastavad ka teised tegevused – eelnõud, seletuskirjad jne, mitmesugused muud materjalid. Ka need kuuluvad komisjonide töö kajastuste juurde."
Seejärel esines pika küsimusega Eiki Nestor. "Minu meelest tegemist on sellise õpikunäitega meedia mõjust poliitikale. Kui nüüd need kaks seltskonda, kes siin ka täna niimoodi hoogsalt sõna võtavad, olid töörühmas vait ja komisjonis on langetatud kõik otsused konsensusega, siis kuidas on sinu arvamus? Võib-olla nende soov on, et jääkski praegune olukord kehtima, kus komisjoni istungile kutsub ainult komisjoni esimees ainuisikuliselt huvigruppe, kus protokolle saab teha nii, et näha on ainult päevakord ja kus mitte ükski seadusesäte ei ütle seda, mida salvestistega tehakse. Järsku ongi nende eesmärk, et jääks kõik samamoodi pimedaks."
"Lühike vastus on, et mul jääb jah selline mulje," vastas Maruste.
