Loe katkendit viimase ENSV KGB esimehe asetäitja värskelt ilmunud elulooraamatust

 (51)
Pagari 1 elumaja
Pagari 1 elumajaFoto: Annika Haas

Viimane Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ning majandusvastuluure juht Vladimir Pool esitles täna oma elulooraamatut «Minu elu ja teenistus KGBs». Loe katkendit raamatust.

Loe katkendit raamatust, mille andis välja Postimees Kirjastus.

Teadus-tehniliste luurete vaheline võidujooks

Venekeelsel lühendil NTR on kaks tähendust: teadus-tehniline luure ja teadus-tehniline revolutsioon. Kes keda teenib? Loomulikult teenib luure revolutsiooni ning selle huve.

Vene impeeriumis ja Nõukogude Liidus oli majanduslik olukord selline, et pidevalt tuli tööstuslikus ning teadus-tehnilises arengus arenenumaid riike taga ajada. Mingil ajal üritas NSVL isegi Ameerikast igas liinis mööda minna. Mõnikord õnnestuski ameeriklastele saba peale astuda, kuid mööda minna – äärmiselt harva. Teadus-tehnilise luure roll selles võidujooksus oli väga suur. Ainuüksi nõukogude tuumaprogramm põhineb sellel!

Venemaa ja NSV Liidu majandusluure oli suure mastaabiga ja sellega ei tegelnud ainult selle ala professionaalid, vaid ka kuulsad kirjanikud, teadlased ja diplomaadid. Kirjanik Ivan Turgenev ei jäänud pikaks ajaks Prantsusmaale ainult armastusest lauljatari, helilooja ja tõlgi Pauline Viardot’ vastu. See on vaid ilus legend, sest tegelikult oli Turgenev Venemaa luure resident Prantsusmaal.

Suur keemik Dmitri Mendelejev võttis 1876. aastal osa Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise 100. aastapäeva pidustustest. Selle reisi käigus õnnestus tal saada salajane suitsuta püssirohu valem ja selle põhjal välja töötada veelgi efektiivsem püssirohi. Tema hangitud teadmised aitasid Venemaal nafta ammutamist odavamaks muuta.

Kuulus diplomaat krahv Nikolai Ignatjev varastas Briti Muuseumist sinna vaatamiseks välja pandud uue lahingupadruni näidise. Venemaa kasuks luuras ka Vene kindralstaabi kindralleitnant Gustav Mannerheim, tulevane Soome president. Kindralstaabi ülesandel ja end rootsi teadlasena esitledes sooritas Mannerheim pika „teadusreisi“ Taškendist Pekingisse, sealt edasi Jaapanisse, ja kogus suure hulga luureinformatsiooni.

Mitte ainult Venemaa ja NSVL ei luuranud teiste maade saladuste ja tehniliste saavutuste järele, ka lääneriigid luurasid aktiivselt nimetatute järele. Saksa firma Singer tootis juba tsaariajal massiliselt samanimelisi õmblusmasinaid ja täitis nendega terve Venemaa. Müügiks avati oma filiaalid ja remondiks teeninduspunktid eri kohtades, paljud neist isegi Siberis ja Kaug-Idas, mille Saksamaa muutis oma luure residentuurideks.

Vene vastuluure ei tukkunud ning välismaised diplomaadid ja spetsialistid võeti jälgimise alla. Peale aktiivsete meetmete kasutati spionaažiga võitlemiseks ka ennetavaid. Siber ja Kaug-Ida olid välismaalaste jaoks suletud, nõukogude ajal suleti veel paljud teisedki regioonid. Et raskendada välismaalastel kohalikke elanikke mängides spionaažiga tegelda, keelas Ivan Julm neil vene riiete kandmise. Samuti polnud neil õigust palgata kohalikke teenreid.

Viiendas peatükis jutustasin ma sellest, kuidas NSVL hankis inglaste maa-õhk-tüüpi raketi. See pole ainuke näide, kui salajane seadeldis tervikuna varastati. Oli juhtum, kui naiste aluspesu kastis veeti välja terve pomm.

1980. aastate keskel kujunes huvitav olukord, kus 6. osakonna initsiatiivil ja minu välismaalasest operatiivkontakti – hulljulge ja Nõukogude riigile ustava inimese – aktiivsel osavõtul avanes võimalus toimetada NSV Liidu uus Saksa tank Leopard 2, mis oli paljude NATO maade relvastuses. Operatsioonis nõustusid osalema varem proovile pandud sõbrad neljast riigist, kes olid juba tegelnud sanktsioonialuste kaupade NSV Liitu toimetamisega.

Küsimused olid kooskõlastatud, kindlustatud müüjatele nende küsitud 28 miljoni dollari suuruse honorari väljamaksmine – täpselt sama palju, kui inglaste raketi eest. Kuid glasnost ja perestroika koos uue mõtlemisega ajasid selle operatsiooni untsu. Operatsiooni „Leopard“ korraldamiseks Gorbatšov lõplikku nõusolekut ei andnud.

Loe veel

Kümne aasta pärast sain aru: otsuse vastuvõtmisel tekkinud tõrkel olid omad põhjused. 5. septembril 1992 lugesin ajalehest Rahva Hääl, et Saksamaal on paljastatud 45 inimesest koosnev spioonide ring, kelle abil GRU töötaja Viktor Šerdov sai 1980. aastatel kätte täieliku informatsiooni tank Leopardi kohta. Nähtavasti otsustati üleval odavama, Šerdovi variandi kasuks. Kuid kas see ikka oli odavam? Šerdov pandi kolmeks aastaks vangi, kannatasid ka kõik tema abilised. Me kahetsesime väga, et Gorbatšov tanki-operatsiooni tagasi lükkas: operatiivtöötajad ei ole poliitikud, nad saavad adrenaliini ja rahulduse edukalt läbiviidud toimingust, aga muidugi unistavad ka autasudest ja auastmetest.

Kas 28 miljonit dollarit raketi või tanki eest on vähe või palju? Toona ma ei kujutanud endale ette, kui palju maksab üks NATO tank. Esimest korda sain ma informatsiooni selle hirmuäratava masina maksumusest Nõukogude Liidu lagunemise järel, kui lugesin, et Ukraina müüs Pakistanile täisvarustuses kuus uut Nõukogude tanki sama summa eest, mille olime meie valmis välja käima ühe sakslaste Leopardi eest.

Meie abi rahvamajandusele: insuliini, kevlari ja biogaasi tootmise tehnoloogia ning tõusea sperma

Majandusluure ja -vastuluure ei tegele ainult riigikaitsesaladustega. Vene tsaar Aleksandr Mihhailovitš käskis oma Inglismaa saadikul tuua Izmailovo aia jaoks erinevaid seemneid. Novembris 1830 andis Nikolai I juhise „järjepidevalt ja eesmärgipäraselt koguda teateid kõigist avastustest, leiutistest, saavutustest ja tehnoloogiatest, mis puudutavad manufaktuure ja tööstust ning hankida nende kohta täiendavaid teateid“.

Umbes kolmandik nõukogude teadus-tehnilise luure kogutud infost edastati majanduse tsiviilsektorile. Luure abil saadi kätte insuliini tootmise tehnoloogia, mille eest maksti kõigest 30 000 dollarit, kuid litsentsi ostmisse oleks tulnud paigutada üle poole miljoni dollari.

Eriti aktiivselt töötasid majandusluure ja -vastuluure ajal, kui Juri Andropov oli NLKP Keskkomitee peasekretär, tema korraldusel hangiti puhtalt majanduslikku tähtust omanud informatsiooni: leivaküpsetamise, jalanõude ja jäätise valmistamise tehnoloogia jne.

Sel ajal sai Eesti KGB luureosakonna teadus-tehnilise luure jaoskonna alampolkovnik K. muude huvitavate lääne tehnoloogiate kõrval teada ka kuulikindla materjali kevlari tootmise saladuse. Selle eest autasustati teda Punatähe ordeniga.

Eesti KGB 6. osakond tõusis peale asutamist 1982. aastal lühikese aja vältel oma jalgadele ja pakkus mitmes valdkonnas konkurentsi koguni teadus-tehnilisele luurele. Asi oli selles, et minu osakonna töötajad kureerisid Teaduste Akadeemiat, selle teadusinstituute, ministeeriume, olulisi tööstusobjekte ja meil olid nendes ametkondades head operatiivvõimalused.

Ma ei pidanud selle üle arvet ja praegu, 30 aastat hiljem, ei mäleta enam kõike seda, mis tänu 6. osakonnale kätte saadi. Esimesed, mis pähe tulevad, on energiasäästlike televiisorite tootmise tehnoloogia, kartuli ja kinnistes veekogudes kasvatatud kalade viirushaiguste vastaste preparaatide valmistamise saladused. Kartulil on palju haigusi, sealhulgas viirusi, mille tõttu saagikus langeb oluliselt. Seepärast on kartulihaigustega võitlemine väga aktuaalne.

1981. aastal avati Sakus kartulitervendamise laboratoorium, mida juhatas pikka aega kuulus teadlane Viive Rosenberg, kes saavutas suurt edu eri kartulisortide tervendamisel ja pani aluse kartuli meristeemmeetodil paljundamisele. Möödunud sajandi lõpus õnnestus Eestil saavutada edu puhta ja viirusvaba kartuli aretamisel. Seda eksporditi Soome, Hispaaniasse, Hollandisse ja isegi Argentinasse. Muidugi, esmajärjekorras oli see Viive Rosenbergi laboratooriumi teene, kuid oma panuse andis ka Eesti KGB 6. osakond, mille töötajatel õnnestus saada ühest väiksest, kuid kõrgelt arenenud riigist salajased retseptid kolme liiki kartuliviiruste raviks. Hiljem viskas üks mu hea kolleeg nalja, et oleks pidanud tegema Viive Rosenbergile ettepaneku nimetada üks viirusvaba kartulisort „Pagari kollaseks“.

Teadus-tehnilise luure liinis saadud informatsiooni saatsime hindamiseks Moskvasse ning sealt jõudis see meie juurde tagasi. Meie tööd hinnati sageli väga kõrgelt. Kohaliku tähtsusega informatsiooni jätsime endale.

Ilma erilise pingutuseta saime üksikasjalikud materjalid sõnnikust biogaasi tootmise ja piima jahutamisel tekkiva soojuse lehmalautade kütmiseks kasutamise tehnoloogia kohta. Lehmapiima temperatuur on umbes sama mis kehatemperatuur, 37 kraadi, kuid selleks, et seda transportida saaks, peab selle tingimata nelja kraadini jahutama, selle käigus eralduvat soojust saab kasutada lauda kütmiseks. Pakkusin seda infot Eesti Agrotööstuskomiteele, nemad ei tahtnud. Ilmselt kartsid end KGBga siduda. Kuid Agrotööstuskomitee polnud ainuke, kellele pakkuda.

Läksin Kirovi-nimelisse kalurikolhoosi. See oli väike ja vaene kolhoos Tallinna lähistel, kus esialgu püüti ainult Läänemerest kilu, räime ja turska. Paari aasta pärast muutus see aga energilise ja andeka esimehe Oskar Kuuli juhtimisel võimsaks esmaklassiliseks ettevõtteks, kus peale kalapüügi tegeldi ka kala ümbertöötlemisega, valmistati polüetüleenkilet, mille järele oli suur nõudlus, õmmeldi nahajääkidest jalanõusid ja mütse, toodeti ehteid, nööpe, suveniire, seepi, šampooni ja nii edasi.
Tursanahast õnnestus Kuulil toota defitsiitset liimi, mida hakkasid tellima sõjatööstusettevõtted, sest liim ei murdnud valguskiiri ja oli vajalik optiliste seadmete tootmisel. Kalurikolhoos tegeles ka põllumajandusega, sel oli suur aiand, kari lüpsilehmi, kana-, lamba- ja seafarmid. Sellepärast pakkusingi Kuulile Agropromi poolt põlatud tehnoloogiat.

Muidugi, oma rolli mängis seegi, et minevikus oli Oskar Kuul olnud Eesti KGB operatiivtöötaja, tänu sellele sai temaga avameelselt rääkida. Nagu oli oodata, juurutati kolhoosis minu pakutud tehnoloogiat edukalt.

Oskar Kuul ehitas Viimsi poolsaarele tõelise kommunismi. Seal olid kolhoosil oma lasteaiad, meditsiinikeskus (polikliinik, 100 kohaga haigla, mudaravila), kool, klubihoone, kohvik, sööklad, raamatukogu, vanadekodu. Pensionäridele maksis kolhoos iga kuu 25 rubla pensionilisa. Kuuli majandiga tutvusid paljud riigipead, külas käisid NSV Liidu KGB esimehed Juri Andropov ja Viktor Tšebrikov ning rida selle ametkonna kindraleid.

Eesti Agrotööstuskomiteega juhtus mul küllaltki kurioosne lugu. Rapla rajoonis töötas kõrge produktiivsusega sigade aretamise katsejaam. Me otsustasime vabariigi seakasvatusele pakkuda oma tšekistlikku abi. Teada oli, et Saksamaal aretati seatõug, mille siga kasvas nagu pärmi peal vasikasuuruseks ja kogus kiiresti kaalu. Et sääraseid notsusid osta, läks vaja märkimisväärset summat kõvas valuutas, kuid ühe NSV Liidu KGB 6. valitsuse struktuuri abiga õnnestus väikse tasu eest hankida piisav kogus saksa tõukuldi spermat.

Kuid see oli juba aeg, kui eestlased hakkasid laulma ja tantsima ning minusse hakati suhtuma ettevaatlikult. Kui varem olin ma põllumajandusministeeriumis ja 1985. aasta lõpul selle baasil moodustatud Agrotööstuskomitees olnud „oma inimene“, kellele pakuti teed ja kohvi, siis nüüd, laulva revolutsiooni alguse ajal, hakkasid inimesed mind vältima, kartes, et neid võidakse süüdistada kuritegelikes sidemetes hirmsa KGBga, ja minu siiras kingitus kodumaisele seakasvatusele lükati tagasi.