Litsiost on eesti mehel veres?

 (407)
Prostituut, lõbutüdruk
Corbis/Scanpix

Lõbutüdruku teenuse ostjate karistamine läheks sotsioloog Urmas Espenbergi sõnul vastuollu kõigi terve mõistuse reeglitega.

Espenberg kirjutab Postimehe arvamusveerul, et peab õiges prostitutsiooni vahendamise eest karistamist. “Pakkumise suhtes olen neutraalne ja ostu karistamine mulle ei imponeeri.”

Ostjad pole prostitutsiooni leiutanud ega selles ka süüdi, nendib Espenberg. “Feministlik perspektiiv aga rõhub just sellele — mehed on kurja juur ja neid tuleb igal juhul karistada. Ka prostituutide poputamine /-/ ei veena. Kui prostituut ei oma mingit vastutust ja teda pidevalt õigustatakse, võib see tekitada väärarusaamu.”

Espenberg rõhutab, et põhjala feministliku heaoluühiskonna mudel ei sobi meie patriarhaalse kallakuga ühiskonnale. “Tahame või mitte, aga meil võtavad enamiku kaalukatest otsustest vastu veel mehed. Isad ei taha, et nende tütred hooraksid, ja see on kõige tõhusam kaitse libedale teele sattumise vastu, mitte lõbutüdrukute paitamine.”

Espenberg vaidleb vastu ka väitele, et seksteenus ei ole kahe võrdväärse partneri vaba kokkulepe. “Kui me räägime, et prostituudi elu pole vaba valik (sotsiaalne sund ja puudus), nii ei ole ka seksiost vaba valik ostjale. Viimast ajab tagant füsioloogiline sund ehk rahuldamata libiido, mida muud nüüdisaegsed alternatiivid, nagu monogaamia, vabasuhted, masturbatsioon ja porno ei suuda järelikult päris lõpuni rahuldada.”

Meeste suguiha on Espenbergi sõnul juba looduse poolest äkilisem kui eevatütardel. “Ons see siis kuritegu nagu narkootikumid või illegaalsed relvad? Et siis trahvime seksiiha, kuigi ohjeldamatu söögiisu eest pole veel keegi karistada saanud.”

Tarbija karistamine on räägib autori sõnul vastu turumajanduse põhitõele, kus klient on alati kuningas. “Kapitalism ja tarbimisühiskond muudavad kaubaks kõik ja erandiks pole ka inimsuhted ja seks. Me peame sellega võitlema, ent tihtilugu on see tühi võitlus.”

Ah et seksiostjad kasutavad prostituute ära? Ärakasutamine on Espenbergi sõnul siiski vastastikune. “Lisaks armastuse illusioonile ja ebameeldivale tundele hinges jääb paras auk ka kliendi rahakotti.”

Esmalt loodab seksiostja leevendada oma kannatamatut iha ja alles siis tulevad ehk mängu sekundaarsed asjad, leiab Espenberg. “Ei pea paika ka väide, et prostituut peab tegema raha eest kõike. Ega ikka ei pea küll, kui ei taha! Näiteks netiportaalide Voodi.com ja Voodi.ee andmetel pakub 30 naisest anaalseksi vaid kolm ja seksuaalseid mänge teist samapalju.”

Liialdatud tundub ka jutt pidevast vägivallast prostituutide kallal, lisab Espenberg ja arvab, et arvustajad on vaadanud liiga palju filmi “Matrjoškad” ja võtnud aluseks võõramaised uuringud.

Ka on autori sõnul Eesti meesklient on reeglina rahumeelne. Jutt prostituudi vägistamisest (68 protsenti) on tema sõnul enam kui kummaline, sest sedasorti naised anduvad enamasti ikka ise ja vabal tahtel. Sama kentsakad on väited suguhaiguste ja raseduse kohta. Ilma kaitsevahenditeta ei tööta tänapäeval enam ükski prostituut.

Ka pole Espenberg kuulnud, et Eesti intiimteenuste sfääris oleks kättesaadavad 13–14-aastased.

Ja veel üks takistus. Tuhanded venelannad, kes on sunnitud oma keha müüma. Millist alternatiivi pakkuda neile, pärib autor. Ehk mõtleb sotsiaalministeerium ka selle peale, millist tööd ja keeleõpet vabanevale tööjõule pakkuda on.