Linnud ja loomad ahistavad inimesi

Ligemale 60 000 kormorani sööb mitu korda rohkem kalu, kui kalurid merest püüavad, riigi jahialadel aga peremehetsevad ulukid põllumeeste üle.

Kormoran on justkui karuputk, mille kunagi siia sissetoomise tõttu me tänini hädas oleme. Kui 1983. aastal oli Eestis ainult üks kormorani pesa, siis mullu juba 11 665, mis teeb kormoranide arvuks 56 000. Lisaks sellele, et linnud on väheste kalavarude juures tõsiseks konkurendiks kaluritele, hukkub kormoranikolooniates nende sööbiva toimega väljaheite tõttu pea kogu taimestik, kirjutab Maaleht.

Kormoran sööb päevas umbes 400 grammi kala. 1998. aastal püüdsid kormoranid Väinamerest ligikaudu 463 tonni kala ja kalurid 1242 tonni, aga 2002. aastal sõid kormoranid juba ligemale 1422 tonni kala, samas kui kalurite saak oli langenud 815 tonnile. 2005. aastal langes Väinameres kormoranide saagiks juba 1600 t kala, samas kui kui kalurid püüdsid merest välja vähem kui 400 tonni.

Kormoranid ei ole ainult Eesti probleem. Nende arvukus on kasvanud kogu Euroopas, 2006. aasta talvel loendati neid kokku 736 000. Eri riigid on püüdnud kormoranide arvukust erinevalt reguleerida, seda nii küttimise (tavaliselt ei ole see lubatud pesitsusperioodil), pesitsusajal häirimise, pesadelt peletamise kui ka munade õlitamise teel. Seni pole arvukust ohjatud ainult Hollandis, tehtud on seda aga Taanis, Rootsis, Saksamaal, Poolas jm.

Eestis võib jahihooajal kormorane küttida, kuid arglikku lindu on raske tabada. Pealegi on jahihooaja alguseks juba enamik kormorane Eestist lahkunud. Jahimehed ei ole huvitatud kormoranide küttimisest ka seetõttu, et tema liha ei sööda.

Pärnumaal tuhnivad metssead lihaveistega samal karjamaal ja trügivad õuedesse. Lääne-Virumaal pistetakse kartulid ja vili nahka — talupidaja Jaan Kiisal läks näiteks 8 ha maisi. Saaremaa talumees räägib sajast hektarist samm-sammult üles songitud põllust. Saarlasel Vello Vallimaal on pilt, kus viljapõld on niimoodi puhtaks söödud, et tuustis kõrred seisavad püsti, aga viljapead läinud. Pärnakas Aivar Pukil tegid metssead puhtaks 10 ha kaerapõldu.

Ka Viljandi- ja Järvamaal on põlluharijad metssigadega hädas. Läänemaa taluperenaine jutustab õhtul akna taga lillepeenras nahistavatest sigadest. Võrumaa seakarjad ei kartvat enam koeri ega inimest.

“Seda teab igaüks, et elektrikarjus siga ei pea,” ütles Saaremaa lambapidaja Vello Vallimaa, kes haub plaani lambakasvatus sigade pärast lõpetada. Lääne-Virumaa maakodus potipõllundust arendav Lembit Talli nimetas elektrikarjust rumalate ajaviiteks, millest tolku pole — siga ja karu panevad läbi.

Kõnedel oli veel üks üllatav ühistunnus: helistajad olid eranditult hädas riigi jahimajanditega. Pärnumaa põllumees Aivar Pukk põhjendas, et kohalike jahiseltside jahi-alad on hajutatumad, riigijahimeestel aga, kes tegutsevad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) all, suurtes massiivides. Sinna koguneb rohkem loomi, seal saavad nad lisasööta, on vähem häiritud.

Kuna riigi jahimajandid tegelevad jahiturismiga, tundub maaomanikele, et ulukite arvukust hoitakse turistide jaoks meelega kõrgel. Või ei käi väheste jäägrite jõud enam loomakarjadest üle. Oma riigi maamajandus on ohver välisturisti jahimõnu eest.