Ettepanek piiri nihutada ei ole otseselt seotud gaasitrassi rajamisega ega ole suunatud selle vastu, lausus Lindpere Postimehe antud intervjuus.

Kui Venemaa ja Saksamaa gaasitrassi-ideega lagedale tulid, siis oli neil Lindpere sõnul õiguspärane ootus, et majandusvööndisse saab trassi rajada. „Kui vaadata ÜRO mereõiguse konventsiooni, siis seal on kirjas, et rannikuriik ei saa takistada oma majandusvööndis gaasitrassi või merealuse kaabli paigaldamist, välja arvatud juhul kui seda tehakse ebamõistlikult ning pole arvestatud merekaitse aspekte.”

Rannikuriigil on õigus öelda sõna sekka trassi skeemi ja suuna suhtes, selgitas professor. „Eesti on võtnud Soome ees kohustuse, et kui me kavatseme viia territoriaalmere piiri [Soome lahe] keskpaigani, siis peame informeerima Soomet ette vähemalt 12 kuud.”

1993. aasta märtsis, kui küsimust riigikogus arutati, ei esitatud tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks piiriga vabatahtlikult taandutakse. „Kas teie loobuks kinnistu puhul ilma mingi erilise põhjuseta tuhandest ruutmeetrist naabri kasuks? Ei loobuks ju. Toonane välisminister ütles ka, et see on vabatahtlik poliitiline enesepiirang,” seletas Lindpere.

Võib-olla arvati, et me pole võimelised merd kontrollima, kuid praegu pole selleks takistusi, arutles Lindpere. „Nihutamise soov on suunatud tulevikku, et tühistada vabatahtlik enesepiirang. Meil ei ole põhjust loobuda mereterritooriumist, mis õigusega kuulub meile. See on meie sõnum. Lisaks teadmisele, et oleme saanud selle, mis õigusega meie oma.”

Võttes julgeolekupoliitilise aspekti, siis majandusvööndi puhul võib iga teise riigi sõjalaev tulla rahulikult meie territoriaalmere piiri taha, ankrusse seisma jääda ja teha seal õppusi või elektroluuret ja me ei saa midagi teha, seletas Lindpere. „Ta lihtsalt demonstreerib oma jõudu. Aga kui on tegemist territoriaalvetega, siis peab laev katkematult ja kiirelt läbi sõitma. Peatuda võib ainult hädaolukorras või rannikuriigi loal.”

Mereõiguse konventsioonis on ka kirjas, et territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõitvad allveesõidukid peavad liikuma vee pinnal ja heiskama lipu, et nad oleks visuaalselt kontrollitavad. Majandusvööndis on laevasõit vaba ja nad võivad sõita vee peal või vee all — nii kuidas ise tahavad. „See on julgeolekupoliitiline aspekt ja me näitaksime, et me ei soovi, et sõjalaevad meie merepiiri vahetus läheduses seilaksid,” lausus Lindpere.

Territoriaalmere kohal olev õhuruum on professori sõnul samuti riigi suveräänsuse all ja sealt läbisõit võiks olla tasuline või siis oleks selleks nõutav luba. „Majandusvööndis lenda üle nii palju, kui tahad, ja ei pea kellelegi maksma. See on majanduslik aspekt, aga samas on territoriaalmeres merekeskkonna kaitseks ja säilitamises rannikuriigil palju suuremad võimalused.”

Kas seda saab Venemaa taas enese huvides ära kasutada ja Eestit vaenulikkuses süüdistada? „Vene inimesel on oma psühholoogia. Kui talle esmalt vastu silmi anda ja siis Brudersehaft’i [vennastumine] juua, siis saavutad parema tulemuse kui pidevalt lömitades,” vastas Lindpere.