“Hooramise ja porduelu keelamine on komblusjuhtide soovunelm piibli aegadest alates. Unelmais on rahvas kristlikku abiellu heitnult rõõmudes ja muredes paaris surmani. Seksitakse kolm korda nädalas. Üle aasta valmib titt. XXI sajandi karm tegelikkus on sootuks teistsugune. Prostitutsioon on demokraatlikus ühiskonnas hoopis laienenud — julmade türannide karmus porduelu vastu on taandunud seadusriigi ees,” kirjutab Anti Liiv SL Õhtulehes.

Üks prostitutsiooni avameelselt arutlemata probleem on Eestis vähe teada tõde: noorte meeste keha valmistab pidevalt spetsiaalsesse mahutisse bioloogiliselt väga olulist nestet — spermat, täheldab Liiv. “Kui seda on kogunenud umbes teelusika täis, muutub isendi käitumine isepäraselt rahutuks — kuni teelusikatäis sihtotstarbelist vedelikku on väljutatud.”

Loodus on tema sõnul sperma logistika peensusteni läbi mõelnud — nagu teistegi väljaheidete rütmilisuse. “See ei ole inetu ega sündsusetu. Sündsusetuks peab seda vaid loodusest kaugenenud inimene oma albis rikutuses. Loodus on kõik hästi ja kaunilt teinud inimliigi jätkamise hüvanguks. Ja inimene ei saa seda mitte kuidagi oma seadusega ära keelata. Nagu ka menstruatsiooni. Kusjuures: kui naiste kuupuhastuse pakendamistoodete reklaame jälgib igal õhtul kogu eesti rahvas, siis osale meestele mõeldud meespuhastuse telereklaamide eetilisuse üle on kergitatud küsimärk.”

Prostitutsiooni puhul hoidutakse avameelselt arutamast asja tegelikku sisu — kuidas kõige paremini sellest meessoo isase olekuga kaasnevast looduse rütmist vabaneda, märgib psühhiaater. “Just see on tuhandete maksujõuline nõudlus, millele reageerib riivatu-alandav prostitutsioon.”

Lohutuseks komblusest arutlejaile ütleb Liiv, et taoline nõudlus on elus sama mööduv nagu naistel nende kaunis kortsudeta prink nahk.

Ajaloos on selleks väga edukalt kasutatud ruunamist. Pikaaegsed vangid, allveelaevamadrused ja teised üksi olijad on aga teelusikatäiest ollusest vabanemiseks kasutanud piiblist tuntud Juuda poeg Oonani meetodit, mis tema mälestuseks onaneerimiseks hüütud sai, kirjutab Liiv.

“Kristlikes traditsioonides peetakse parimaks abiellu heitmist ning sedasi abielulises ühistegevuses tüütu teelusikatäis sihtotstarbelist nestet looduse rütmis pruukida. Kes kord päevas, kes kord nädalas, kuus, nukramad kord-kaks aastas. Seda muidugi kristliku abielu rangetes raamides. Kõik muu oli selge porduelu,” arutleb ta.

Ja ometi ei suudetud prostitutsiooni sajandite jooksul maha suruda. “Meeste keha tootis jätkuvalt inimkonna säilimiseks vajalikku nestet — teelusikatäit spermat, mis vajas pakendamist. Seejuures on oluline, et kui spermapaak saab tühjendatud, kaotab mees kohe huvi sedasorti tegevuse vastu, rääkimata siis prostituudi külastamisest. Teisisõnu: prostituudi juurde viiakse pakendamisele enamjaolt vaid kasutamata igavlevad ülejäägid.”

Seetõttu võiks Liivi arvates enne seksiteenuse ostjatele uue vangla ehitamist proovida lihtsaid ennetusmeetmeid. “On ju abielumeeste prostituutidest (ja armukestest) eemalhoidmine imelihtne: Eesti ühiskonna muresid mõistev abikaasa lihtsalt tühjendagu regulaarselt komblusohtlik spermapaak ära. Nagu Krõõt ja Andres juba Vargamäel toimetasid.”