Liisa Pakosta poliitblogis: Subtiitrite lugemine on kasulik?
On kerkinud mure subtiitrite õigsuse ja kvaliteedi pärast. Muidugi peavad subtiitrid ilusti tõlgitud olema, aga ikka kipub midagi tõlkes kaduma minema.
Kui kinos juhtub igav film olema, siis lõbustan ennast võimaluse korral filmis öeldu ja subtiitrite võrdlemisega. Filmide tõlkimine on tegelikult väga keeruline töö.
Ilmselt on täius püüeldav, mitte alati kättesaadav. Isegi imeliste eurodokumentide tõlkeid ei saada alati täkkesse, lugedes tuleb alatasa kiigata ka teiste keelte samade dokumentide poole. Hiljuti oli ühes ülevaates ground school education’i tõlkinud eesti keelde alushariduseks. Suveaeg, mis muud. ‚Ground‘ kõlab tõesti nagu aluspõhi, ainult et eesti keeles on alusharidus mitte see, mida põhikoolis antakse, vaid see, mille saavad lasteaiaealised lapsed. On olemas isegi alushariduse õppekava, mille leiad näiteks siit. Paljudes riikides muuseas sellist õppekava polegi olemas, Eestis õnneks on. Ground school on ikka põhikool.
Muide, soomlased on analüüsinud, et üheks põhjuseks, miks nende lapsed rahvusvahelistes PISA testides nii häid tulemusi saavad, on midagi pealtnäha täiesti ebapedagoogilist. Televiisorivaatamine! Koolieelikud vahivad subtiitritega filme televiisorist ning selleks, et “keelatud viljast” paremini aru saada, on nad sunnitud ära õppima subtiitrite lugemise. Ilmselt oskavad nii mitmedki lapsevanemad kinnitada, et just sel moel nende järeltulija lugema õppiski. Ja mõelge ise – lugeda tuleb osata tõesti kiiresti, et subtiitrite sisu kaduma ei läheks. Samal ajal tuleb jälgida, et mis ekraanil toimub ja kuidas sündmused arenevad. Loetud subtiitrid tuleb omakorda tekstina lahti mõtestada, et aru saada, mida ja kes ikkagi ütles ja lisaks tuleb see arusaamine viia kooskõlla nähtava pildimaterjaliga. Seda nimetataksegi funktsionaalseks lugemisoskuseks, ilma milleta pole võimalik ka matemaatika tekstiülesandeid lahendada.
Subtiitrid on sedapidi vaadates “väikeste” rahvaste eelis. "Suurte" rahvaste, nagu ameeriklased ja venelased, filmimaastikul on ju enamasti nii, et tekst loetakse peale, sama lugu mehhiko seebikatega. Ei pea muud tegema, kui teleka ees lamama ja õlut sisse või pisaraid välja kiskuma. Järeldused tehku igaüks ise. Tegelikult on ikka imelik vaadata, kuidas Hitler ja Göring puhtas vene või inglise keeles jutlevad.
