Liisa Pakosta: palgalõhe, kolm kuud ja kaheksa aastat
Senise Eesti jäiga vanemahüvitise parim osa on ühtlasi lapsele-vanemale kahjulik – saada toetust on hea, aga olla selle toetuse vang on kahjulik nii lapsele kui ka tema vanematele. Praxise värske analüüs nõutab seetõttu loogilist lahendust – hea ehk hüvitise enda säilitamisega tuleb kogu süsteem muuta jäigast paindlikuks ja emapausist vanemate koostööks.
Mul on hea meel, et lõpuks on ka analüütikud tõestanud lahendusi, millest emad ja tööandjad on ammu unistanud – nimelt võimalust valida ja ennast võrdsena tunda, tööandjatele aga paindlikumat töökorraldust. Kuna tavaliselt võetakse selle võrdsusejutu juures kohe kinni naise rindadest ehk hakatakse rääkima imetamise ja tööelu ühitamise võimatusest, siis õiendan selle asja nüüdsama ära.
Mitte kunagi varem, mitte üksainumas põlvkondki, pole olnud inimkonnal naine koos lapsega poolteist aastat koos ühes ruumis, ilma mingite muude kohustusteta. Ikka on emad oma tööd ära teinud, ja selle kõrvalt lapsed imetanud-kasvatanud. Nüüd on käsitsi pesu küürimise asemel (umbes 4 tundi ajakulu ühe pesupali kohta ja ega esiemad imikuid pesukööki või jõe äärde kaasa võtnud) pesumasin. Nüüd on ahjude asemel keskküte (igasse talvepäeva veel tund-kaks vaba aega juurde), villakraasimise ja kangastelgede asemel pood (paar vaba tööpäeva igasse nädalasse) ja ka loomade talitamist ning terade jahvatamist ei anna võrreldagi (töönädal hakkab juba täis saama).
Kaasajal on töökohti, kust on tõesti mõistlikum võtta pooleteiseaastane paus, ent enamasti on töökohad sellised, kus näiteks osaajaga töötamine on imetavale emale puhas kergendus, vaheldus ja vaimse tasakaalu hoidja. Näeme sundisapuhkusega riikides, et imetamine pole vähenenud, sootuks vastupidi. Imetamine tuleb hästi välja õnnelikul emal ja töö ning eneseteostusega kindlustatud naine on kahtlemata õnnelikum kui koduvangistuses istuja. Mis kõige olulisem – igaüks peab saama olla vaba ise oma õnne üle otsustada: kui keegi tahab olla poolteist aastat järjest kodus, siis peab tal see võimalus olema. Kui keegi tahab jagada oma vanemapuhkust väiksemateks osadeks samasuurest tervikust kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni, siis peab ka temal see võimalus olema.
Kaks esimest koolinädalat rohkem tähelepanu emmelt või issilt kõlab ju sama hästi ja sama vajalikult kui kaks nädalat pooleteiseaastasega? Oluline erinevus on pere aja- ja emotsioonikorralduses ka sellest, kas peres kasvab esimene või näiteks neljas laps, kas vanavanem on abis või mitte, kas laps on terve või erivajadusega – laskem peredel ise otsustada, mis on igal konkreetsel juhul lapse jaoks kõige parem!
8 on parem kui 3
Kõikidest seni maailmas kasutusel olevatest vanemahüvitise perioodi pikkustest on lapsevanemad kõige rohkem rahul Rootsi mudeliga. Rootsis on võimalik vanemahüvitist kasutada kuni lapse 8-aastaseks saamiseni või esimese klassi lõpetamiseni – kas ühes tükis või soovi korral osadena või ka osalise tööaja kompenseerimiseks kuni 1/8 tööpäeva osana. Ma ei leidnud Praxise värskelt avaldatud analüüsist ühtegi põhjendust, miks me Eestis peaksime lühema ajaga piirduma. Lapse kasvades on erinevaid karisid ja alguses päris pikalt ja rahulikult magavast beebist saab põneva kaaslasena maailmaavastaja ning siis üsna stressirohkelt koolitee alustaja – paljud vanemad tahaksid leida rohkem aega lapsega koos olemiseks ka nendel pöördelistel aegadel.
Lisaks on kaasajal töökohad väga erinevad – mõnel pool sobib poole kohaga töö, mõnel pool on sobiv variant lapsele, tema vanematele ja tööandjale aga hoopis näiteks pikad nädalavahetused ja kaks kokku 7-tunnist tööpäeva, mille keskel saab laps kenasti toidetud, ja kaks sellist tööpäeva kodust. Või paar tundi iga päev. Iga laps on tohutu väärtus ja iga naine, iga töökoht nii erinevad, et sobiva leidmine ühe vitsaga lüües toob õnne liiga vähe õuele juurde.
Pealegi võib vanemahüvitist võtta juba täna last tegelikult hooldav isik, seega on suures osas juba tänane vanemahüvitise seadus sooneutraalne ning nagu teame nii seaduse tekstist kui Sotsiaalministeeriumi tõlgendustest, loetakse oluliseks lapsega tegelemist, mitte bioloogilist vanemlust. Tähtis on ju õnnelik, terve ja rahuolev laps üles kasvatada ja iga pere peaks seda saama teha parimal moel, mitte mingite riiklike ettekirjutuste järgi!
Kohustusliku isapuhkuse mõte on teise koha peal
Ilus on rääkida isapuhkusest kui ajast, mil isa ja laps omavahel nunnumeetri põhja vajutatud saavad. Kui emotsioonid ja ilukõned kõrvale jätame, siis teame, et suurepärane isa-laps suhe võib vabalt välja kujuneda ka nii, et isa pole mingilgi isapuhkusel. Ning isa närvid võivad ilma selle “vahelduseta tööelust” ka täitsa terveks jääda. Eestis, kus iga neljas laps kasvab üksikvanemaga peres, on probleemidepalett palju laiem kui on/ei ole 24/7 lapsega koos.
Toetan vähemalt kolmekuulise kohustusliku isapuhkuse sisseviimist hoopis teisel põhjusel kui kõik kaunid põhjendused, mis on muidugi ka enamasti õiged. Kohustuslik isapuhkus on vältimatu samm naiste võrdse ühiskondliku positsiooni jaoks. Nii paljud noored naised on kurtnud, et töökohta otsides küünitab tööandja üsna varjamatult naiskandidaadi vöökohta hindama või küsib otse, et onju järgmise viie aasta jooksul te ometi ei kavatse lapseootele jääda? Loomulikult on selline diskrimineerimine keelatud, aga päriselus...
Tööandjale tähendab täna fertiilses eas naine ohtu jääda heast töötajast pooleteiseks aastaks ilma, fertiilses eas mees aga tundub täiesti “ohutu” ja “turvaline”. Isegi kui naine soovitud töökoha saab, hakkab palgalõhe kärisema naise “äkki-jääbki-töölt-ära” riskist ja süveneb hoosalt hetkest, kui naine jääbki sotsiaalmaksuta vanemahüvitisele.
Pensioni ja edasiste hüvitiste mõttes, aga ka edasise karjääri osas tähendab see sisuliselt töötustaatust, mida leevendab ainult emapension. Kui aga sama “riskantseks” muutuks meeste töölevõtmine, siis läheks elu tegelikult normaalsemaks, sest sugudevaheline erinevus väheneks ja tööandjale jääks enam võimalusi keskenduda töötajate tegelikele oskustele ja võimetele. Lapsepuhkuste paindlikum kasutamine aga võtaks paanikat maha nii meestelt kui naistelt, nii tööandjatelt kui töövõtjatelt ja kõige rohkem võidaks stressivähendusest meie loo peategelane – laps ise.
