"Iga järgmine kampaania maksab eelmisest rohkem ja tingib üha suurema rahavajaduse," tõdeb Pakosta. "Olgu siis riigieelarvest, nimelistest või anonüümsetest allikatest, laenudest, "sulast" tervenisti või pelgalt kolmandiku ulatuses."

Naljaga pooleks märgib Pakosta, et Eestis on praegu suurim erakonnapoliitika kriis pärast EKP võimuperioodi. "Kuidas me küll oma riigis asjad oleme niikaugele lasknud? Kuidas me ei tundnud ära ohtu juba 1990ndate lõpus kuulduma hakanud mesijuttudes „Teil on valik kahe suure ja tugeva erakonna vahel“, „Kust ikka leitakse parteitud spetsialistid, ühiskonnaelu tuleb juhtida poliitiliselt!“ jne?"

Pakosta räägib, et teised erakonnad, ka uued tulijad, vahtisid suurtele alt üles ja hakkasid ise võimaluste tulles kohe samu asju tegema, näiteks rahaga valimisi võitma. "Lõpuks on inimestel õigustatult tekkinud tunne, et seadusi saab osta, hääli saab osta, erakonnad kasutavad musta raha, võõra raha eest käiakse lõbutsemas, erakonnad võtavad tööle, lasevad lahti ja kontrollivad töökohti, hankeid, tõekomisjone."

Liisa Pakosta arvamuslugu saab täies mahus lugeda homses Eesti Päevalehes.