Liisa Pakosta Delfi poliitblogis: käärib siis või ei kääri?
Soome kompartei järeltulija Vasakliidu kunagine juht Claes Andersson ei tarvitse olla maailmavaateliselt minu esimeste eelistuste hulgas. Tema „Loomingu raamatukogu“ sarjas 2002 ilmunud „Kaksteist aastat poliitikas“ on seda enam huvitav lugemine. Sõltumata riigist, erakonnast, ilmavaatest on tehnilist laadi mured ja rõõmud ikka ühesugused. Imestab ta endine Soome kultuuriministrinagi, et kuidas on ikka niiviisi, et kui ta mõtleb kümne kõige toredama inimese peale poliitikas, on need üsna ühtlaselt jaotunud erinevatesse erakondadesse. Aga kui ta mõtleb kümne kõige suurema tõpra peale, on need kõik miskipärast tema enda erakonnas. Mis parata, poliitika juba on kord globaalne nähtus. Muidugi on IRL-l vaja uut programmi, see on sama selge kui läinudöine äike. Ma usun küll, et IRL-st saab just nimelt parima programmiga tugev erakond. Põhiküsimustes nagu eestlus, eesti keel, haridus, lapsed, pered, euroopalikkus – neis me oleme ju tegelikult tugevad. Ja kõik, kes osutavad, et seda peaks rohkem välja paistma ja nähagi olema, neil on tuline õigus.
Värskemalt, maailmavaatelisemalt ja põhjalikumalt tuleb lahti kirjutada, et mis meist inimestele kasu ja abi on. Mis see Eesti eest seismine on, miks on vaja panustada lastesse ja haridusse ja miks meie julgeme teha otsuseid, millel Eesti täna ja tulevikus seisab. Need on minu arvates kõige olulisemad teemad: kuidas elu meie väiksel armsal Eestimaal edasi läheb, kuidas tulevad need inimesed, kes seda elu kannavad, kui palju nad on saanud õppida ja kui palju neil kõigest sellest tolku on, et kus, kuidas ja milliste teadmiste ning oskustega nad elavad. Ja meie mehed nüüd ka, ma saan aru küll, et kuumade ilmadega hakkab testosteroon möllama ja puha, aga võtke nüüd kõik veidi rahulikumalt ning keskendume selle uue programmi tegemisele. Sulepead kätte ja tööle! Ja vaht tuleb enne pealt ära riisuda, nagu mistahes moosikeetmisel – kui piltlikult väljenduda.
Otsekoheselt, see on see, mida ja miks ma teen poliitikas. Mul on hea meel, et Delfi head lugejad ajavad nüüd kuu aega näpuga järge, et kuidas sellega täpsemalt lood on. Loen läbi ka kõik kommentaarid, lootuses leida sealt ettepanekuid ja küsimusi, et see päevikupidamine oleks rohkem dialoog ja vähem monoloog.
