Miks tulevad kõik maksutõusu-uudised viimastel aastatel oktoobris? Miks ei alustata juba kevadel arutelu, et kirjutada suvel seadust ja sügisel seda riigikogus arutada?

Oktoobris pole kunagi ühtegi maksutõusu-uudist tulnud, neid saabki tulla hiljemalt augustis-septembris. Tegelikult ei ole õigeid maksutõusu uudiseid aastaid olnud. Sellel aastal langes näiteks töötuskindlustusmakse määr 1,2 protsenti, alkoholi ja tubaka aktsiisimuutused on pikalt ette öeldud. Makse ei ole Eesti vabariigis tõstetud ja statistiline maksukoormuse kõver on allapoole. Mulje on seega petlik.

Palju lärmi tekitanud käibemaksudeklaratsioon ja ametiautode käibemaksutagastuse muudatused ei lähe maksutõusudena arvesse?

Autode puhul võib ju nii öelda, et kui panna üks maksuauk kinni, siis keskmine koormus tõuseb. Aga siin ei saadud viimse hetkeni aru, millest räägime. Käibemaksuseaduses on üks väga eriline paragrahv, mis ütleb, et [ameti]autode eest võib käibemaksu maha kirjutada sõltumata, milleks ja kui palju seda kasutatakse. Ühegi teise kauba kohta sellist paragrahvi ei ole. See sattus sinna sajandi alguses kogemata, kui rahandusministeerium tõlgendas valesti [Euroopa Liidu] käibemaksudirektiivi. On selge, et see ei aita ettevõtlust ega majandust kuidagi, kui doteeritakse vähetootliku ja kalli kauba ostu, viies samas ettevõttest, riigist ja eelarvest raha välja.

Autode puhul pole rahandusministeerium öelnud, kui palju tehakse Eestis ametiautodega erasõite ja kui palju ametisõite?

Seda ei saagi väga täpselt öelda. Oleme viidanud Euroopa uuringutele, mis räägivad, et 60-77 protsenti tehakse erasõite. Mida rohkem ühiskond areneb, seda väiksem äriline tähendus on sõiduautodega ringi sõitmisel, järjest rohkem on suhtlemist teiste vahenditega. Tähendust omavad tarbeautod, taksod, õppesõidu- rendi- ja veoautod, need on tõesti tootmissisendid ja neile jääb vabastus. Enamikus Euroopa riikides ei ole aga lubatud sõiduautodelt üldse käibemaksu maha arvata, meie pakkusime 50/50.

Millise analüüsi põhjal eeldab rahandusministeerium, et ametiautode erakasutus on Eestis sama suur kui Lääne-Euroopas?

Empiiriline tunnetus on ikka. Me ei aja siin täppisteadust taga, me räägime Euroopaga võrreldes endiselt soodustuse säilimisest. 50/50 on väga leebe hinnang, sealt veel alla minek oleks enesepettus, ma loodan, et sellisele kompromissile riigikogu ei lähe.

Rannar Vassiljev on küsinud, miks riik ei maksusta autode puhul tegelikku eratarbimist, vaid lööb kõiki ühe vitsaga?

Tema kommentaarist näib siiski, et ta ei ei tea päriselt, millest räägib. Asi pole selles, et maksuamet ei suuda kontrollida isiklikke sõitude osakaalu, vaid et seda pole ka täpselt võimalik ei sõitjal eristada ega kontrollijal kontrollida, nii et ka täpse proportsiooni kasutamine iga auto kohta on välistatud. Just selle pärast ei lubata enamikus riikides üldse autolt käibemaksu tagasi küsida ning leebe variandina on mõistlik kehtestada mõlema poole jaoks minimaalse halduskoormusega süsteem ja 50/50. Ilmselt on see ka Eestis ettevõtjaile keskmiselt tegelikust kasutussuhtest soodasam. Vassiljev ei näi teadvat sedagi, et praegu on sõiduautode puhul lubatud täielik mahaarvamine ka isiklikest sõitudelt.

Miks ei suuda riik midagi teha selle vastu, et inimesed, kes sisuliselt teevad palgatööd, teevad endale juriidilise isiku ja hoiavad oma töö pealt kokku tööjõumakse ja oma tarbimise pealt tarbimismakse?

Ega me ülearu ega ebaõiglaselt koormavad taha olla, aga eks te näete, kuidas isegi õiglaste maksumuudatustega on. Igast suunast võidakse vajutada pidurit. Riik ei ole oma otsustes ka terviklik, kusagilt leitakse mingi ettekääne rääkida selgelt vales tähenduses ettevõtlusvabadusest. Ettevõtlusvabadus pole vaba valik makse maksta või mitte maksta ega sund laveerida ebaausas keskkonnas.
Sisuliselt on keeruline öelda, kuidas määrata „õiglasi“ tööjõukulusid ja nõuda neilt tööjõumakse, firmad on väga erinevad. Mõne aasta eest tegi MTA katse ja sai kohtuähvardusi väga lobivõimelistelt huvigruppidelt, kes ise sellist praktikat kasutavad, elades pigem dividendidest.

Mina ei ole selle poolt, et dividendid tuleks sotsiaalmaksustada, sest konkurents selles valdkonnas on rahvusvaheline. Aga sisulise palga asemel ettevõtlustulu näitamine takistab meil muude maksude alandamist. Mis on õiglane määr? Kui palju mingis valdkonnas peaks saama palka, mille pealt makse maksta, et saaks öelda, et keegi OÜ-tab, aga teeb tavalist palgatööd? Kardan, et selle üle jääksimegi kohtus vaidlema.

Äkki maksustaks dividend sotsiaalmaksuga, aga väga madala laega?

Sellest ma räägingi, et kus see lagi siis on, kus me ei pea tulu dividendiks, vaid palgaks? Jah, see on probleem. Kui siit leiaks mingi kokkuleppe, siis saaks ehk kokku leppida näiteks sotsiaalmaksu maksu määra langetamises. Ka käibemaksu deklareerimisel laekumise paranemisel saab selliseid vastusamme pakkuda, või sõiduauto „investeeringu“ ümber hindamisel.

Mida tahaksite rahandusministrina allesjäänud aastaga ära teha?

Tahaks loomulikult kokku panna eelarve, mille kohta saaks jälle öelda, et mingis mõttes läbi aegade parim. Lahendust vajaks nii käibe ausam deklareerimine kui autode maksuvabastuse vähendamisele. Midagi põhimõttelist nendes seadustes valet pole. Oleme riigikoguga uued variandid ette valmistanud, töö algab jaanuaris. Maksuasjadest on ees ka töötajate register ümbrikupalkade piiramiseks – nendega lõppeb osa käibe varjamistest. Maksupettuste vastasele paketile tuleks joon alla saada, aga ausaid maksumaksjaid ei tohi see tarbetult häirida, neile võiks sealt otsida leevendust. Pealegi tahame õiglast majandust ja konkurentsi. Suurtest asjadest tahaks töövõimetuse reformi ära teha ja näha uusi vilju Euroopa rahanduse raamistiku reformil. Pangaliidust tahaks näha, kuidas see käivitub. Euroopa raha efektiivsem suunamine on suur töö, seal on vaidlused ja huvid, aga ka riiklik vajadus olla efektiivsem ja jätkusuutlikum raha suunamisel. Ka tugiteenuste reformi edenemist tahaks näha.