Ligi kaks kolmandikku Eesti tööealistest kannatab luu- ja lihaskonna haiguste all
Eesti Reumaliidu juhatuse esimehe Ingrid Põldemaa hinnangul on suurim levinud eksiarvamus see, nagu oleksid luu- ja lihaskonna vaevused vanainimeste haigus. “Need puudutavad kõige enam just tööealisi inimesi, kes on meie sotsiaalsüsteemile ja kogu riigile olulised maksumaksjad,” selgitas Põldemaa. “Luu- ja lihaskonna vaevused võivad rünnata isegi väikesi lapsi, näiteks haigestub igal aastal liigesepõletikesse ligi 200 last.”
Täna esitletud Work Foundationi uuringu “Töövõimeline Eesti?” koostamist juhtinud Ksenia Zheltoukhova sõnul vähendavad luu- ja lihaskonna vaevused tuhandete Eesti inimeste töövõimet ning panust maksumaksjana. “Aastal 2009 oli pikaajaliste käe-, jala-, selja- või kaelaprobleemide tõttu töövõime piiratud 59 protsendil 15–64-aastastest töötajatest,” loetles ta tagajärgi. “Mullu registreeriti tööealise elanikkonna seas enam kui 95 000 luu- ja lihaskonna vaevuste juhtumit, millest tingitud otsesed kulud ulatuvad peaaegu 400 miljoni euroni. 2008. aastal maksti Eestis haigustest tingitud ajutise töövõimetuse hüvitist ühtekokku 6,4 miljoni tööpäeva eest, kusjuures luu- ja lihaskonna vaevuste osakaal on siin hinnanguliselt 16 protsenti. Erinevate hinnangute kohaselt moodustavad ajutise töövõimetuse kulud 6–15 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust.”
Uuringu andmetel on luu- ja lihaskonna vaevused töövõimetuse ja puude põhjusena kolmandal kohal südame- ja veresoonkonna probleemide ning vähi järel. “Kuna luu- ja lihaskonna probleemide tõttu läheb igal aastal kaotsi kokku üle miljoni tööpäeva, siis on riigil oluliselt mõistlikum neid probleeme ennetada kui tagantjärele patsientidele töövõimetushüvitisi ja puudetoetusi maksta,” ütles Ksenia Zheltoukhova. “Paljud eestimaalased viivitavad oma terviseprobleemidest mitte ainult tööandjale, vaid isegi arstile rääkimisega, mis ainult süvendab haigusnähte. Varajane sekkumine koos läbimõeldud rehabilitatsioonisüsteemiga võimaldaks kümnetel tuhandetel inimestel naasta tööjõuturule, mis vähendaks miljonite eurode ulatuses Eesti sotsiaalkulusid ning aitaks tänu lisanduvale maksulaekumisele hoida ravikindlustus- ja pensionisüsteemi toimivana.”
Invaliidistavate liigesepõletike ravis on 21. sajandil võetud kasutusele senisest oluliselt tõhusamad, bioloogilised ravimid, mis jõudsid Eestisse 2007. Varajasel sekkumisel võivad need ravimid ära hoida puude tekkimise ning patsiendi püsiva töövõimekaotuse. Poliitikauuringute Keskuse Praxis tervishoiupoliitika programmi juhi Ain Aaviksoo sõnul on tähelepanuväärne, et riik on valmis kulutama liigesepõletike all kannatavate inimeste töövõimetuspensionidele enam kui bioloogilisele ja taastusravile kokku. „Kui riik maksis 2010. aastal bioloogilise ravi eest 3,1 ja taastusravi eest 0,66 miljonit eurot, siis patsientide töövõimetuspensionitele kulus 4,4 miljonit eurot,“ sõnas Reumafoorumil liigesepõletike majandusliku koormuse analüüsi tulemusi tutvustanud Aaviksoo.
„Meil vajaks bioloogilist ravi 3000 liigesepõletiku haiget, praegu aga on ravil vaid umbes 450,“ sõnas Eesti Reumatoloogia Seltsi esimees Tõnu Peets. „Ülejäänute liigesed hävivad endise kiirusega, need inimesed kaotavad töövõime ja invaliidistuvad. Eesti haigekassa nõukogu nõuab Eesti reumatoidartriidi haigetelt maailma kõige rangemaid ravi alustamise kriteeriume, mis ei ole kooskõlas kehtivate rahvusvaheliste ravijuhenditega, põhjustavad olulise viivituse tõhusa ravi alustamisel, on vastuolus arstliku eetikaga ja aegunud. Nagu pahaloomuste kasvajate ja südame-veresoonkonna haiguste, nii ka liigesepõletike ravi peab Eestis vastama rahvusvahelistele standarditele.“
Täna Tallinnas toimuv 10. reumafoorum otsib vastuseid küsimusele, kuidas tänapäevase ravi parem kättesaadavus parandaks reumaatiliste haigete tervist ja elukvaliteeti.
