Lennart Meri raamatust: "Polegi selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või võttis neid tööle"

 (56)
Lennart Meri raamatust: "Polegi selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või võttis neid tööle"
Päevaleht/Pressifoto, Marko Mumm

Kirjastus Kunst ja autor Henn Põlluaas annavad septembris välja raamatu Lennart Merist. Peatükikatkest "Merist saab ENSV välisminister" selgub, et Meri juhitud välisministeeriumis leidsid tööd nii kogenematud diplomaadihakatised kui sügavalt Eesti-vastased isikud.

Väidetavalt olevat Meri oma ministeeriumis viinud läbi kõige radikaalsema puhastuse ja lasknud lahti peaaegu kõik vanad Eesti NSV välisministeeriumi töötajad. Meri välisministeerium oli üsna kaootiline asutus, kus tema nõunike ja abide rollis esinesid väga noored ja kogenematud „Lennarti poisid“, kellel polnud mingit ettekujutust sellest, milles riigi esindamine võiks seisneda. Suurem osa neist polnud ka kunagi ühtegi elus diplomaati näinud. Ainus „valmis“ diplomaat oli Lennart Meri, kes armastas väita, justkui oleks teda selleks juba lapsena ette valmistatud.

/…/Jüri Luik, kellest sai hiljem välisminister, on meenutanud, kuidas ta sattus 1990. aastal Meri kutsel välisministeeriumisse: „Töötasin enne Meri alluvuses Eesti Instituudis, kust tema tõi mu poliitikasse. Koos minuga tulid välisministeeriumisse Tiit Pruuli, Indrek Kannik, Mart Nutt, hiljem ühines meiega Aap Neljas. Alguses käitusime nagu grupp hipisid, sest meie silmis oli tegu ikkagi nõukogude asutusega. Käisime pikkades väljaveninud kampsunites, Nutt isegi roosades kummikutes, ja käitusime üsna üleolevalt. Hiljem, kui hakkasid käima välisriikide diplomaadid, hakkas meie välimus Eesti mainet alla kiskuma ja sammhaaval me bürokraadistusime ning läksime ülikondadele üle. Meil oli üks eraldi suur kabinet ja ülejäänud välisministeeriumi „perega“ me palju läbi ei käinud. Olime rohkem Meri isiklikud nõunikud. Koos Meriga sukeldusime diplomaatia sajandipikkuste traditsioonidega maailma, olles absoluutsed võhikud ja avastades endale selle maailma avalikke ja varjatud reegleid. [---] Meil oli üks vana faks ja me kirjutasime nii hästi-halvasti kui suutsime kirju selle maailma vägevatele ja faksisime neid igasse ilmakaarde. Olime salamisi üllatunud, kui selle maailma vägevatelt tuli aeg-ajalt isegi vastuseid, tõsi küll, mitte faksist. Olime nooruslikult enesekindlad ja romantilised, maailmas tegelikult toimuvast ei teadnud me tollal vähematki.“[1] See kirjeldus annab hea pildi, milline oli algusaastate Eesti välisministeerium, selle õhkkond, töö ja rutiin.

Seotud lood:

Nii positiivset hinnangut noorte diplomaadihakatiste ja Meri suhete ning välisministeeriumis valitsenud õhkkonna kohta ei jaganud aga mitte kõik, kellel sellega kokkupuudet oli. Riigikogu liikmel Jaan Kaplinskil oli näiteks veidi teistsugune mulje ja ta kirjutas pärast ühte sealkäiku oma internetipäevikusse järgmised read: „Välisministeeriumist lahkusin kaksipidiste tunnetega. Meeldivad noored inimesed, aga ei tundu vabalt ja iseseisvalt mõtlevate isiksustena. Nüüd on sama tüüpi ka minister Velliste ise. Meri valis vist ka selle järgi „poisse“, et nad olid veidi teenerlikud. Oleksid nad mulle ebasümpaatsed, ütleksin, et nad on lakeilikud. Seda siiski mitte. Ainus isiksus oli minu meelest välismajanduspoliitika osakonna juht Priit Kolbre.“[2] 

Märksa tõsisemaid küsimusi kui Meri jumaldamine noorte inimeste poolt tekitas nii mõnigi isik, kelle ta välisministeeriumi tööle võttis. /…/ Üheks selliseks isikuks oli aastatel 1991–1992 Lennart Meri asevälisministrina töötanud Rein Müllerson, kelle Savisaare valitsus oli Meri ettepanekul ametisse kinnitanud. Sellel teemal poleks ehk põhjust rääkidagi, kui kogu oma teadliku elu Moskvas elanud Müllersoni isik poleks tekitanud teravaid küsimusi, kahtlusi ja vastuseisu. Müllerson õppis aastatel 1971–1976 õigusteadust Moskva Ülikoolis, pärast seda aasta Haagi Rahvusvahelise Õiguse Akadeemias, 1978–1987 töötas õppejõuna Moskva Ülikoolis ja alates 1987. aastast NSVL Riigiõiguse Instituudi rahvusvahelise sektori juhatajana. Teades vähegi tollaseid olusid, on selge, et taoline CV eeldas märksa enamat kui lihtsalt lahtist pead ja õnne karjääriredelil, see nõudis ustavust kommunistlikule režiimile ja tõenäoliselt koostööd KGB-ga.[3]

Lisaks süüdistati Müllersoni ka Balti-vastase propaganda initsiaatorluses Moskvas. Nimelt oli Müllerson avaldanud 22. mail 1989 tollase Nõukogude Liidu juhtajalehes Pravda artikli „Edasi ... minevikku“, kus ta kaitses Molotovi-Ribbentropi pakti, väites isegi, et pakti originaali ei olevat leitud. Ta materdas toorelt ja küüniliselt Balti riikide rahvaliikumisi ja iseseisvumistaotlusi, nimetades neid ekstremistlikeks, ultimatiivseteks ja natsionalistlikeks nõudmisteks. Eesti ründamist jätkas ta hiljemgi. Pärast karjääri Eesti välisministeeriumis ilmus 1993. aasta juulis Müllersonil ajakirjas International and Comparative Law Quarterly artikkel, milles ta kritiseeris Eesti kodakondsusseadust, nimetades seda juriidiliselt küündimatuks ja vene vähemust diskrimineerivaks. Õigusteadlane ja poliitik Ando Leps on öelnud tema kohta: „Müllerson oli vähemalt Eesti taasiseseisvumise ajal õigusideoloogia valdkonnas samasugune internats, nagu Jevgeni Kogan oli oma tegevusega.“[4]

Erakordseks ja tõeliselt hämmastamapanevaks tegi kogu loo veel üks pretsedenditu asjaolu – Rein Müllerson oli kõik need aastad, mil ta pidas Eesti asevälisministri ametit (1988–1992), samaaegselt ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜRO inimõiguste komitees! Tema enda sõnul selles mingit vastuolu ega huvide konflikti polnud – ta esindas seal mitte NSV Liitu, vaid iseennast (sic!).[5] Nähtavasti polnud selles midagi iseäralikku ka Lennart Meri meelest.

Kuid Rein Müllerson polnud sugugi ainuke küsitavusi tekitanud isik Meri lähikonnas. Lõppkokkuvõttes polegi päris selge, kumba Meri rohkem tegi, kas laskis KGB-lasi lahti või hoopistükkis võttis neid tööle. Jaak Allik, kes kuulus varem ka ise nõukogude nomenklatuuri, tõdes: „Nii näiteks on Isamaa noored juhid korduvalt kirjutanud, kuidas Lennart Meri olevat puhastanud välisministeeriumi endisest nomenklatuurist. Nad ilmselt ei teagi, et härrad Liimets, Müllerson ja Tihane, kes ministeeriumi juhtkonda tööle võeti, kuulusid oma endiste ametikohtade järgi koguni NLKP keskkomitee arvestuslikku nomenklatuuri, kuhu jõudis eestlasi suhteliselt vähe.“ Virkko Lepassalu tõdes: „Niisiis, Lennart tegi näo, et vihkab nõukogude nomenklatuuri. Kuigi ta ise sinna kuulus ja ühtlasi hoolitses, et välisministeerium tema ministriks oleku ajal jätkuvalt nõukogude nomenklatuuri kontrolli all püsiks.”

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.