Lauristin: venelaste assimilatsiooni pole
„See ajab mind alati naerma,” selgitas Lauristin. „Mõlemad pooled vihastavad mu peale, sest kui vaadata mingit probleemi kõrvalt ja anda sellele objektiivne hinnang, leidub alati keegi kellele sa ei meeldi.”
Rääkides integratsiooniprotsessidest ja nende assimilatsiooni ohust, rõhutas ta, et valitsuse tasemel mingit assimileerimise poliitikat ei toimu. Kui rääkida assimilatsioonist laiemas mõttes, siis selle märke võib näha vaid mõne eraldi võetud perekonna või inimese juures.
„Ma võin teile kinnitada, et mingit assimilatsiooni ei toimu. Kuskil pole näha, et venelased oleks eestlastega täielikult üheks saanud. Isegi need, kes elavad Eesti keskkonnas, säilitavad oma identiteedi. Ka mujal Euroopas räägitakse praegu mitte integratsioonist, vaid kultuuride vahelisest dialoogist, ühiskondlikest suhetest. Selleks, et inimesed suhtleksid omavahel normaalselt, mitte ei vaataks üksteist altkulmu.”
Küsimusele, miks Nõukogude ajal elasid kõik rahvad sõbralikult, aga nüüd on rahvusprobleemid esikohal, andis Lauristin lihtsa vastuse - Me peame õppima mõistma ja tajuma, et me kõik oleme erinevad. Ühiskond muutub aina avatumaks ja meil on nüüd seda palju lihtsam teha.
„Kui aga minna tagasi Nõukogude minevikku, siis tasub meenutada, et teistesse liiduvabariikidesse saabunud venelased ei mõistnud, et nad on saabunud teise riiki ja elasid seal maailmas, mis oli nende kontrolli all. Väikerahvad aga suutsid üksteise mõistmise saavutada, sest nad elasid sama impeeriumi ikke all.”
Lugejate arvates aitaks üksteise mõistmisele kaasa ühtne infokeskkond, näiteks leppeartiklite avaldamine nii vene- kui ka eestikeelses meedias. Lauristin, kes on enda sõnul selle probleemiga ammu tegelenud, ütles eelmise aasta aprillisündmustest rääkides, et eestikeelses pressis on siiani palju eri arvamusi ja hinnanguid.
„Näiteks on trükivalgust näinud raamat, kuhu on kogutud kõik pronkssõduri sündmustega seotud publikatsioonid, riigikogu istungite stenogrammid ja palju muud. Ja siinkohal tekib küsimus venekeelsetele lehtedele: miks nende lugejateni pole see info jõudnud? Miks nende lehekülgedel pole diskussioone, suhtlemist, arvamusavaldusi? Seal on vaikimise spiraal märksa fundamentaalsem kui eestikeelses meedias.”
Lauristini arvates loodetud kultuuride vaheline dialoog läbi avaliku sfääri praegu veel ei toimi ja see ongi tinginud kõik need ühiskonnas toimuvast mitteinformeeritud inimeste talle esitatud küsimused.
